Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu.
Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu.
Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.
Memoir
“K nagu kull” on nagu biblioteraapia, kus autor kirjutab enda jaoks selgeks oma depressiooni ja samas kirjutab endast ka välja oma leina. Ta kasutab selleks teemat, mida ta armastab, mis sunnib teda üleüldse liikuma ja see on kullikasvatus ja tema lugu kanakull Mabeliga.
See lugu on natuke segane ja hüplik, kuid lein ja depressioon polegi sirgjoonelised, nag ongi arusaamatud ja hootised.
Ma ei asunud seda lugema kui memuaari, ma asusin selleda lugema kui ilukirjandust, sest sellest on ju tehtud sari (stsenaariumi on kirjutanud Emma Donaghue ja peaosas Claire Foy), seega arvasin ma, et T.H. White oli väljamõeldis, et autor kasutab seda tegelast kui sügavama depressiooni kehastust, kuid see on reaalne inimene ja need jubedused mida ta oma kulliga tegid on seda kohutavamad. Ega see, et Heleni suhe tema isaga meenutas mulle Verat ei teinud ka seda lugu reaalsemaks. Kuid reaalne ta on.
Kui enne selle raamatu lugemist olin ma kullidega tuttav vaid looduskaamerate läbi, siis olles lugenud seda raamatut, vaatan ma neid linde hoopis teise pilguga.
See on raske lugemine, kuid samas kui juba kord olete lugemisega alustanud, see võib aega võtta, kuid lõpuni loete. See pole raamat, mida peab lugema õigel hetkel, seda peaks lugema siis kui raamat kätte satub, kuid kohe kindlasti ei tohiks seda lugeda siis, kui olete ise samas hingelises seisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar