Witness to Death

Raamat: Witness to Death by Heather Graham (1985)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/51129530-witness-to-death  

Lorna Doria pole kedagi tapnud. Ta on tapmist pealt näinud. Kuid ikkagi on tema see, kellest saab vang, samas kui mõrvar saab kautsjoni vastu vabadusse. Olles süüdistjaja peamine tunnistaja, arvab Lorna, et ta võib end oma New Englandi väikelinnas turvaliselt tunda. Kuid õigusorganis nii ei arva - ja tema kaitsmine oli antud New Yorgi salapolitseinikule Andrew Trudeaule. Kuid nendevaheline tugev külgetõmme on seda rikkunud …

Nüüd, kui Andrew on Lorna ihukaitsja, pole tal muud valikut kui leppida sellega, et mees on pidevalt kohal. Ta kinnitab endale, et ta saab sellega hakkama, ta on täiskasvanud ja teda pole kerge endast välja viia - kuid Andrewga pole ta arvestanud. Nad on üksteisega täielikud vastandid, kuid miski siiski neid seob, miski peale neid ähvardava ohu. Kuid kuna Andrew on politseinik, on tema elu alati ohus, seega peab Lorna otsustama, kas ta suudab sellega elada - kui neid ähvardav mõrtsukas neile üldse tulevikku jätab ...

Romance, Criminal Mystery

Ma valisin selle raamatu NetGalley valikust ilmselt autori järgi, sest millegi pärast ma arvasin, et ma tean seda autorit, sest nimi oli tuttav, kuid sama nimega on lihtsalt ka üks näitlejanna. :)

Lugema hakates teadsin ma, et tegu on käesoleval aastal ilmunud raamatuga, üksiseisva raamatuga, kuid mida kaugemale ma looga jõudsin seda enam sain ma aru, et see raamat on ilmselt sarja teine raamat (kuna ma püüdsin eellugu leida Goodreadsi telefoni äpis, siis mul ei õnnestunud eellugu leida) ning kui olin pool raamatut läbi saanud hakkasin kahtlema, kas ikka on tegu käesoleval sajandil kirjutatud looga. Võttes seekord raamatu lehe Goodreadsis lahti arvutis, saingi aru, et tegelikult on raamat ilmunud esimest korda aastal 1985 ja see seletas nii mõndagi imelikku asja. 1985 aastal oli raamatu pealkiri “An Angel’s Share” (olles lugenud raamatut, ei saa ma aru, miks selline nimi) ja eellugu on “Sensuous Angel”.

Esimene asi, mis imelik tundus oli see, kui Lorna saadab oma sõbrannale kirja, et seletada, kus ta on ja miks ta seal on. Kirja! Mitte sõnumi või e-kirja, Kirja. Ok, ka seda võib veel tegelikult normaalseks pidada, sest kui sa ikka oled viidud turvamajja, kuna sind püütakse tappa, kuna sa oled olnud seal kus poleks pidanud olema ja näinud midagi mida poleks pidanud nägema, siis tundub loogiline, et tal pole telefoni käepärast ja ainuke võimalus võib tõesti olla kirja saatmine.

Isegi see võib olla enam vähem arusaadav, et see turvamees/politseinik käitub Lornaga üsnagi “peremehelikult” ja suitsetab ilma küsimata tema kodus ning eeldab täiesti loomulikult, et Lorna kodus on tuhatoos olemas, kuigi Lorna ise ei suitseta, sest tegu on ikkagi armastusromaaniga ja siin võivad kangelased olla sellised mölakad ja ikkagi kangelannadele meeldida.

Kui siis nad aga põgenevad Chicagos arvatava jälitaja eest, ning peituvad laguneva maja hoovi, kus nad saadavad mööda tunde külmetades ja oodates, et jälitaja tähelepanu hajuks, siis tekib küll küsimus - miks nad politseisse ei helista, mis nende telefonidega juhtunud on. 

Ja siis ma leidsingi, et raamat on kirjutatud aastal 1985. Seega on ju normaalne, et neil polnud taskus telefoni, et uudiseid saadeti kirjaga, et politsei annab suvalisele helistajale, kes väidab, et on peategelaste tuttav infot nende majutuskoha, linna külastuse eesmärgi ja edasiste plaanide kohta. Ja seegi pole ime, et pahalane arvab, et tal õnnestub kangelanna tappa, ning keegi ei suuda teda palgamõrtsukatega siduda, ning peategelaste kaitseingel arvab, et saab kurilase peatada kui temalt ta äri üle ostab.

See on möödunud sajandi lõpu lugu, mis on riietatud uue sajandi riietesse. Seda praegu lugedes saab suurepärase trenni silmalihastele, sest iga natukese aja tagant tuleb tahtmine silmi pööritada, sest see lugu ikka nii jabur, et ei tea kas naerda või raamat pooleli jätta. Arvestades, et tegu on “ajaloolise” looga, siis on lugu loetav, kuid muidu ...