“Hiljem, kui ta istus rõdul ja sõi koera, meenutas dr Robert Laing sündmusi, mis olid toimunud selles tohutusuures kõrghoones viimase kolme kuu jooksul.”
Selle neljakümnekorruselise kõrghoone seinte vahel annavad elanikud endast parima pidades seksiorgiaid ja lammutades end ümbritseva, lastes endas valla oma kõige primaarsemad tungid, mida neid ümbritsev utoopia rahuldada ei suuda. Võimalik paradiis kõrghoones muutub hoopis düstoopiaks, kus valitsema asuvad hirm ja vägivald, ning samal ajal, kui elanikud valmistuvad sõjaks korruste vahel, ei taha ikkagi keegi, et neid peatataks ...
Fiction, Thriller,
Sellest on ju ikka juba aastaid, kui raamatu järgi tehtud film ekraanidele jõudis, seega on see raamat juba kaua aega mu riiulis oodanud, et ma lõpuks ka lugemiseni jõuaks. Seekord andis lugemiseks tõuke ühe uue raamat tutvustus - kui Ringvaates tutvustati Yuri Selzkine raamatut “Valitsuse maja. Vene revolutsiooni saaga.” meenus mulle High-Rise ja seega, kui oli aeg valida riiulist uut raamatut, valisin ma selle.
Kuna ma ju olen filmi näinud, siis ma teadsin põhimõtteliselt mida oodata, kuid alati on ju raamatu ja filmi vahel vahe, isegi kui raamat on vaid 248 lk, 14 suuruse tähega, siis ikkagi, ei saa kõike filmi panna. Ja ikkagi suutis see raamat ming mingil määral üllatada. Võibolla tuleb see sellest, et olen nende paari aasta jooksul lugenud raamatuid, mis võisid mõjutada autorit või siis sellest, et ma ei mäleta kõike, mis filmis toimus (eriti kui peaosas on Tom Hiddleston, siis ma pigem kuulan tema häält, kui jälgin, mis filmis toimub :) ).
Igatahes, see imelik, vaid ühes kõrghoones toimuv mäss/inimkonna degradatsioon/üksikule saarele merehätta jäämine tundub olevat nii kõvervaade Briti poliitikale kuuekümnendate lõpus kui ka üleüldine hinnang inimkonna inimlikkuse kaotamisele. Mingis mõttes on see nagu “Kärbeste jumal” kõrghoones keset Londoni, ilma selleta, et lõpuks ilmuks välja täiskasvanu, kes mässajad (nii palju kui neid veel alles on jäänud) taas kultuurse inimkonna sekka tuua.
Nagu ka Kärbeste jumalas on see kiirus, millega elanikud hakkasid kasutama vägivalda, lasid käest hügieeni ning hakkasid kõiges nägema, ebavõrdsust ja moodustasid kampasid, kellega mässata neist “parimate” vastu, oli hirmutav. Loomulikult on see kõik fantaasia ja üledramatiseeritud, kuid tasub vaid vaadata pool aastat tagasi, mis toimus märtsis üle maailma, kui keegi lasi lahti kuuluka, et WC-paber saab otsa, või mis toimus alles suvel, kui mõned inimesed arvasid, et soovitus kanda maske on kurjast.
Inimesed on imelikud olendid, kunagi ei või teada, mis või kuidas võib neid mõjutada ja mismoodi nad sellele reageerivad. See mini-düstoopia, mis toimub ühes kõrghoones on põnev, kuid õõvastav lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar