This Magick Marmot

Raamat: This Magick Marmot (An Abracadabra Mystery #5) by Sharon Pape (2020)  Hinne: C Lühikokkuvõte:https://www.goodreads.com/book/show/51936000-this-magick-marmot 

Üks surmav koolivaimu juhtum …

Kailyn Wilde, Abracadabra nimelise ravimtaimede poe omanik, pelgab oma lennu kümne aasta kokkutulekut New Cameli uues hotellis - kuid tegelikkus osutub veelgi hullemaks, kui ta kartis. Taaskohtumine oma kõige esimese poiss-sõbraga on meeldiv. Rääkimine Achleyga - kes ei suuda endiselt lahti lasta tragöödiast, mis toimus nende lõpuõhtul - on natuke ebamugav. Kuid kõige kohutavam osa peost on see, kui üks Kaitlyni vanimaid sõbrannasid leitakse surnuna naiste WCst.

Peagi on see New Yorgi osariigi linnake tagajalgadele aetud. Saades abi ajarändajast võlurilt Merlinilt - kes on endale vägagi ebatavalise loomaksese lemmikuks valinud - peab Kailyn leidma, kes võiks olla see kõige tõenäolisem mõrvar ...

Mystery, Cozy, 

Minu jaoks oli see raamat segu järgmistest seriaalidest ja filmidest - Sabrina, teismeline nõid (see Melissa Joan Harti ja käpiknukk kassiga sari), Veronica Mars sarja filmi versioon ning neile lisandub mingi hetk film “Ma tean mida sa möödunud suvel tegid”.

Tõsi, peategelased pole küll teismelised, enamusel neist on koolist mööda kümme aastat ja ülejäänud on nende vanemad ja vanavanemad ning üks eriti vaba isik lisaks mitmetele kassidele ja ühele ümisejale, kuid kogu see maagia ja nõidade pere ja kuritöö lahendamine kohalikest võimudest eraldi, pigem neile vastu töötades või neist mööda minnes ja siis see kümne aasta taguse “kuritöö” uurimine ja salapärase kättemaksja tegutsemine … see lihtsalt meenutas nii väga Sabrinat, Veronicat ja konks-kätt. Selline tüüpiline teismeliste cozy lugu.

Kuid see kriminaalne pool ei ole päris hästi läbi mõeldud, sest nii mõnedki asjad jäävad segaseks ja ei klapi hästi kokku, kuigi autor on pannud asjad kokku jooksma. Aga arvestades, et tegu on väikese linnakesega, kus kõik tunduvat teadvat kõigist kõike ja kõik topivad oma nina teiste ellu (mõned rohkem kui teised) siis ei tundu väga loogiline, et mitte keegi ei tea, et Wilde suguseltsi naised on eriliste võimetega (see on tegelikult sama loogiline kui keegi ei tunne ära Supermani vaid sellepärast, et ta prillid ette paneb), ega pane keegi ka tähele, et kümne aasta jooksul on käinud linnas ringi keegi, kes on äravahetamiseni sarnane kumme aastat tagasi surnud poisiga, kuid nüüd äkki nähakse teda kõikjal ja ta saab käia inimeste akende taga neid kollitamas. Ka Kailyni arusaam “eluaegsetest”  ja “parimatest” sõpradest on imelik, sest niiviisi nimetab ta neid kunagisi koolikaaslaseid, kellega ta vaid kord aastas räägib ja viimati on ta neid näinud kooli lõppedes, kuid ta vannub endiselt, et teab neist kõik, kuigi peagi selgub, et ta ei teadnud neist pea midagi.

Lihtsalt ajaviiteks oli tore lugeda, paar kohta on isegi tõsisel naljakad, kuid see kriminaalne pool … see oli ikka küll väga nõrk.