Lõhnakoguja

Raamat: The Perfume Collector by Kathleen Tessaro, tõlge Faina Laksberg (2013) Varrak, RR, A  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25730622-l-hnakoguja  

Värskelt abiellunud Grace Monroe ei sobi 1950-ndate Londoni seltskonna ootustele, ega ka enda ootustele. Kui talle langeb sülle ootamatu pärandus madame Eva d’Orsey’lt, kes on talle täiesti võõras, tunneb Grave vajadust oma salapärase heategija isik välja selgitada.

Grate uurimine viib ta läbi aastakümnete, 1920-ndate New Yorgist Monte Carlosse, Pariisi ja Londonisse,tutvustades talle erakorralist naist, kes inspireeris oma aja kõige andekamat parfüümide loojat. Eva d’Orsey on jäädvustatud kolme erilisse parfüümi ja see lugu muudab Grace elu igaveseks, pannes ta valima selle naise vahel, kes ta peaks olema ja naise vahel, kes ta tegelikult on.

See on lugu keerulisest ja kinnisidee taolisest suhtest muusa ja kunstniku vahel, ning lõhnadega seotud mälestuste tohutust jõust.

History, Drama

See on mitme põlvkonna lugu, mis algavad eraldi, kuid samas on nad põimunud juba algusest saati. Selline tavaline perekonnasaladuste lugu.

Grace on noor naine, kellel on fotograafiline mälu, mida ta on püüdnud enda teada hoida, sest tark naine ei ole ju abiellumist väärt naine. Eva on noor naine, kellel on nutti numbritele, kuid tema töökohal on parem kui ta oma tarkust välja ei näita.

Et siis mõlemad peaks olema nagu intelligentsed naised, kuid huvitaval kombel on neid mõlemaid üsnagi ullikestena kirjeldatud. Jah Eva kasutab oma annet, kuid ta on siiski ainult plikake, seega ta teeb vigu ja peab nende vigade eest maksma. Grace häbeneb oma oskusi ja on seni lasknud end juhtida meestel oma elus, kuid nüüd …

Ma tean, et lugejana on mul parem ülevaade toimuvast, sest autor on ju kirjutanud loo nii, et kõik vajalik oleks sees ja kui hoolega lugeda, siis saad kõik juba aegsasti teada, kuid selles loos tuleb võik välja liigagi alguses ja lugejale jääb üllatuste asemel lihtsalt võimalus jälgida, kuidas asjad arenevad. Peategelasele antakse vihjeid igal võimalikul moel, kuid ikkagi on ta lõpuks väga üllatunud ja vihane, kui pildi kokku paneb. Mind paneb see alati imestama, et need kellel väidetaks olevat fotograafiline mälu on enamasti kõige pimedamad ja ei suuda oma mälus olevaid pilte loogiliselt kokku panna ja selles loos on lugu täpselt samasugune.

Ühes asjas olen ma autoriga nõus - miks peaks keegi alati kasutama ühte ja sama lõhna, ühe ja sama lõhnaga šampooni, kehakreemi. Iga kord kui ma kuskil raamatu loen, kuidas keegi tunneb ära kellegi šampooni lõhna, kuna ta on seda kasutanud kogu oma elu, ei usu ma seda, sest miks peaks keegi alati kasutama ühte ja sama šampooni, kui kosmeetikaettevõtted ei tee lõpmatuseni sama lõhnaga tooteid ja kasutaja ise väsib ka samast lõhnast lõpuks ära. See raamat on esimene, kus selle vastu "mässatakse".

See on loetav, kuid samas loogiliste aukudega lugu.