Fantasy, Horror, Drama
“Marsi kroonikad” on üks raamat minu 10 parima raamatu hulgast, mida ma olen lugenud korduvalt ja raamat millega ma võrdlen alateadlikult kõiki fantaasia raamatuid. “451° Fahrenheiti”oli küll huvitav, kuid ma ei saanud sellest väga aru - äkki peaks uuesti lugema. Ma pole lugenud Green Towni teist raamatut “Vist on kuri tulekul”, kuid ma olen näinud selle järgi tehtud filmi. Selle pika eelloo kokkuvõte on see, et lugema hakates ootasin ma midagi kroonikate sarnast.
“Võilillevein” oli minu jaoks segu Stephen Kingist, Tom Sawyerist ja Bullerby lastest. Kuigi Võilillevein ei saa kuidagi olla kingilik, sest Stephen ise oli selle raamatu ilmumise ajal alles Tomi vanune :), kuid see Green Town, siinsed elanikud, linna poolitav karjäär, linnakese vaim, lapsed, raudtee, linnakeses toimuvad asjad, see kõik meenutas nii väga Castle Rocki, linnakest, kus enamus Kingi lugusid toimuvad, eriti kui vaadata Kingi lugude põhjal tehtud Castle Rocki telesarja.
Ja kuigi siin on selliseid õõvastavaid peatükke, mis on kingilikud, siis on siin samas ka peatükke, mis on oma põnevuse poolest väga omased Mark Twaini Tom Sawyeri lugudele, või siis meenutavad helgeid suve hetki Bullerby laste lugudest. Ja siis on siin ka ühiseid osasid tema teise Green Towni looga, hirmutavama looga.
Nii ta siis ongi - üks raamat, palju erinevaid lugusid, seega mingil määral ongi selline kroonikate tüüpi raamat. Kuigi raamatu kaks peategelast on vennad Douglas ja Tom Spaulding, siis selle suve jooksul toimub linnakeses ka palju asju nende naabritega, mis on märgilise tähtsusega ka vennakeste elus. Iga lugu on omaette pärl, puudutades tähtsaid asju nii laste kui täiskasvanute elus. Seda võiks võtta kui suurepärast biblioteraapia profülaktika raamatut päris mitmeks teemaks, millest teismelised võiks lugeda.
Hea lugemine ja miks mitte proovida järgmine kevad ka oma võililleveini mulksuma panna. :) (Retsept on peidetud pilti ;) )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar