Love Sick

Raamat: Love Sick by Cory Martin (09.02. 2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/27157101-love-sick  

28 aastasena on Cory Martinil olemas kõik, hea karjäär Hollywoodi kirjanikuna, korter, mõistlik kiindumus joogasse. Kuid ühtäkki leiab ta end korterist põrandalt nuuksumas telefoni ’aga ma ei taha ju haige olla’ kui kogu ta senine maailm kokku kukub.

Ta on just saanud oma arstilt diagnoosi, et tal on Multiplex Skleroosis, potentsiaalne kurnav haigus, ta on oodatud nädalavahetusel sõbra pulma kuid tema tahaks vaid oma vanematega telefonitsi rääkida. Nüüd kui ta võiks lõpuks tunda, et ta on iseseisev ja edukas täiskasvanu, suudab ta mõelda vaid sellest, kes temaga nüüd veel abielluda tahaks?

Ta asub meditsiinilisele rännakule, tehes läbi mitmeid MRI uuringuid, ülivalusa seljaaju uuringu, mille tagajärjel satub ta EMOsse, kuid samaaegselt püüab Cory aktiivne olla ka kohtingumaailmas. Ta on sihikindel, et ta leiab armastuse enne kui haigus temast lõplikult võitu saab. Kuid vahet pole kui mitmete arstide juures ta käib või kui paljude meestega kohtingul, MSile pole veel ravi leitud. Ning kui te arvate, et on raske paluda seda tüüpi kellega te käite end lennujaama viia, püüdke talt paluda küüti haiglasse. Lisage sinna veel ka õnnetu juhus siniste alukatega ning kena noore arstiga, ning Cory mõistab peagi et MSiga hakkama saamine nõuab tal palju suuremat jõudu kui ükski sõrmus talle kunagi pakkuda võiks.

Love Sick on andekalt koomiline lugu kohtingutest, olles samaaegselt ebakindlas tervislikus seisus. Cori Martin kirjutab oma lugu olles nii tugev kui ka haavatav, ning astub oma hirmudele vastu nalja ja elegantsiga. Ta lugu on reaalne elu. Siin pole imepärast õnnelikku lõppu, ega ka mingit suurt arusaamist. Selle asemel on soov olla armastatud ning tunda end normaalsena ja see teebki kogu ta teekonna nii liigutavaks.

Memoirs, Humor,

Taas kord üks NetGalley raamat mis tundus olevat huvitav sisukokkuvõtte järgi.

Tegelikkus oli see, et see lugu on siis raamatu autori oma lugu sellest, kuidas ta saab teada et ta võib-olla põeb Multiplex Skleroosist ning ta ei taha enam üksi olla ja ta jagab oma hirme ja oma kogemusi LA’s kohtingutest.

Kogu see MS trall on rohkem nagu lugu sellest, kuidas arstid annavad inimesele halvima diagnoosi, mis sunnib teda veel rohkem arstide juures käima ning neile veelgi rohkem raha jätma, mida tal tegelikult pole. Ning kogu selle haiguse paanika juures on tal paanika, et tänu sellele diagnoosile, mis võib teda jätta kas peagi ratastooli või ei muutu midagi veel palju palju aastaid, ning kõik mida ta kannatama peab on valud, mida on võimalik ohjeldada ja ta saab tavalist elu jätkata. Esialgu on ta seda meelt, et ta ei jaga teistega oma võib-olla haigust, kuid üsna peagi hakkab ta kasutama MSi kui põhjendust kõigeks mis tema elus toimub, ühtpidi on see talle nagu kilbiks ja teistpidi vabanduseks.

Sissejuhatuse järgi oleks võinud ju oodata toredaid naljakaid kohtingulugusid, kuid tegelikkuses oli siin juttu vaid imelikust klammerdumisest täiesti valede meeste külge, nende jaoks jaburate asjade tegemisest ning tüüpiliste üheöösuhetest. Kohtingud pole kerged ühegi naise jaoks, vahet pole kus ta elab ja tema lood polnud midagi uut või üllatavat.

Lugu lõppeb täpselt nii nagu iga teinegi lugu kellegi elust, kes elab LA’s – ta jätkab arstide vahet käimist ning saab iga poole aasta takka endiselt sama diagnoosi, et tal võib-olla on MS, ta on endale leidnud poisssõbra netikohtingu kaudu ning ta on leidnud ka oma sisemise rahu sellega, et lisaks filmimaailma jaoks kirjutamisele ning uusimustööde tegemisele on ta ka jooga õpetajaks hakanud.

See polnud iseenesest halb raamat, kuid samas polnud ka midagi sellist millest eriti vaimustuses olla, see oli lihtsalt tavaline lugu üksiku naise probleemidest.