Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15507958-me-before-you
Lou Clark teab palju asju. Ta teab kui palju samme on bussipeatuse ja
ta kodu vahel. Ta teab et talle meeldib töötada kohvikus nimega The Buttered
Bun ning ta teab et ta vist ei armasta oma poisssõpra Partikut.
Kuis see mida Lou ei tea on see et ta kaotab kohe oma töö või et
teadmine ees ootavast on see mis teda mõistusel hoiab.
Will Traybor teab et tema mootorratta õnnetus võttis talt tahtmise
elada. Ta teab et kõik tundub tähtsusetu ning rõõmutu ning ta teab täpselt
kuidas ta selle kõik lõpetab.
Mida Will ei tea on see et Lou on toomas tema ellu mässu ning värve. Ning
kumbki ei tea veel seda et nad muudavad üksteise elu igaveseks.
Drama, Romance
Kui see raamat eestikeelsena ilmus, siis kõik lugesid ja kiitsid ja
mina hoidsin end eemale, et mitte üleshaibitud asja ohvriks langeda. Siis avastasin
ma et raamatust tehakse filmi ja mu lemmik Sam Glaflin on peaosas, siis tuleb
ju raamat läbi lugeda. Panin järjekorda, aega ju veel on. Ja siis tuli treiler
ja enam ei saanud edasi lükata. Ja nüüd ei saa ma treilerit vaadata ilma et ma
nutma hakkaks.
Enne veel kui ma raamatu juurde jõuan, seletaks natuke, miks minule see
lugu eriti hinge kriipiv oli. Nimelt on asi selles, et mul on olnud koolivend,
sportlane, hulljulge poiss, kes hüppas ühel suveõhtul järvele ehitatud basseini
ja kohtus betoonpostiga. No mida iganes valesti läks, kuid tema jäi kaelast
allapoole halvatuks. Kuid see ei peatanud teda ikkagi mulle taas sügisel helistamast,
et mulle oma sõpru pimekohtinguks orgunnida ning muidu ka lolli loba
ajada. Kui siis aasta algusepoole klassiõde helistas, et ta on surnud … Matustel räägiti, et ta õed, kes olid selleks hetkeks juba Jehoovatunnistajad
olid talle rääkinud, et pole vaja sellest elust kinni hoida, ees ootab parem ja
kirstus oli ta pikkade juustega ja habemega. Jah kõik see oli juba üle kahekümne
aasta tagasi, kuid hinge kriibib ikkagi. Ma olin ju nii kindel, et temasugune
spordipoiss nagu ta oli, et ta oleks kindlasti sellest halvatusest välja
tulnud, kui poleks olnud ta õdesid, kuigi räägiti ka seda et tal olid olnud
valud ja ilmselt olid mineku põhjuseks siiski need, mitte õed. Nüüd kui ma olen
seda lugu lugenud, siis ma näen seda kõike hoopis teise nurga alt. JA siis
mängib Sam taas kord tegelaskuju, kes meenutab nii väga sedasama koolivenda keda ta meenutas mulle ka ….
Aga nüüd raamatu juurde. Lugu on siis Luisast, kes kaotab oma töö
kohvikus ja leiab läbi raskuste lõpuks töö hooldajana. Tema hooldusalune Will
on noor mees, kes oli kunagi täis elu, tegi kõike ekstreemset mida vaid välja
mõelda suutis, oli äris edukas ja naiste seas populaarne, kuid ühel vihmasel
hommikul jäi ta takso peale joostes mootorratta alla ning on juba kaks viimast
aastat olnud halvatud.
Luisa jagab oma päevi Willi, oma pere ja spordihullust poisssõbra vahel.
Tema suhe oma perega pole kunagi väga hea olnud, kuigi ta on praktiliselt ainus
kes majja raha toob, on neil kõigil talle midagi ette heita või siis tema üle
nalja visata.
Esialgu on tema ja Willi vaheline suhe väga külm, siis muutub see
sõbralikumaks, kuid siis kuuleb Luisa pealt Willi ema ja õe vaidlust ning see
muudab kõik. Ta on valmis päevapealt oma kohast loobuma, kuid raha on vaja ja
ka Willi ema palub teda, ning seega ongi tal vaid neli kuud, et muuta Willi
meelt, ilma et Will teaks, et Luisa teab.
See on üks ilus armastuslugu, millel puudub õnnelik lõpp, kuid
sellelegi vaatamata on lugu väga ilus ja vähemalt minul oli lõpus nägu
pisaratest märg. Ma loodan et 02. juuniks olen ma suutnud juba piisavalt
raamatu unustada, et ma ei nuta kogu filmi aja, kuid kui ka nutan, siis vaadata
tahan ma filmi ikkagi. Kas ma tahan ka raamatu teist osa - Pärast sind –
lugeda? Praegu küll mitte, võib-olla kunagi kauges tulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar