Hinne: B
Maia D’Apliése ning tema viis õde
kogunevad nende lapsepõlvekoju Atlanisesse – suurepärasesse, eraldatud lossi,
mis asub Geneva järve kaldal – kui neile on teatatud nende kalli isa, erakliku
minjonäri, keda nad kutsuvad Pa Salt, surmast.
Maia ning tema õed, kes kõik Pa
poolt lapsendatud, kui nad veel imikud olid, saavad koju jõudes teada, et nende
isa on juba maetud merel, ning neile kõigile antakse salapärased vihjed nende
päritolu kohta – Maia vihje viib teda
maailma teise otsa, lagunevasse häärberisse Brasiilias, Rio De
Janeirosse. Sinna jõudnuna hakkab ta kild killu haaval kokku panema lugu …
Kaheksakümmend aastat varem, Rio
kuldajastul, aastal 1927, on Izabela Bonifacio isa suurim soov panna oma tütar
mehele Brasiilia kõrgseltskonna esindajale. Samal ajal on arhitekt Heitor da
Silva Costa alustanud tööd Lunastaja Kristuse kuju kallal, ning peagi reisib ta
Pariisi, et leida skulptorit, kes ta idee ellu viiks.
Izabela – kirglik ning maailma näha
sooviv – veenab oma isa lubama tal reisida Euroopasse koos arhitekti perega
enne kui ta abiellub. Pariisis, Paul Landowski stuudios, ning Monparnasse
kohvikutes ning pulbitsevas õhkkonnas tutvub ta ambitsioonika noore skulptori
Laurent Brouillyga, ning mõistab et ta elu ei saa enam kunagi olema sama, mis
ta oli enne.
History, Romance, Mystery
Et siis alustasin aastat kahe raamatuga samalt autorilt, üks raamat oli
saadud NetGalleyst ja teine Varrakult.
See raamat on sarnaselt esimesele raamatule taas lugu kellestki, kes
läheb otsima oma juuri ja lugu toimub nii minevikus kui ka tänapäeval. Lugu on
läbi põimunud reaalse ajalooga ja 1920ndate kuulsate kunstnikega.
Käesolev lugu saab siis alguse sel hetkel, kui kuue adopteeritud õe isa
saladuslikul kombel sureb. Tüdrukute jaoks ta lihtsalt kaob jättes endast maha
info infarktist, kiirest matusest merel ning vihjed tüdrukute päritolust, nende
vanematest, et kui tüdrukud soovivad, võiksid nad minna oma juuri otsima.
Tüdrukud on oma nimed saanud Plejaadidelt, Sõnni tähtkujus asuvalt hajusparve
tähtedelt.
Kõige vanem õde Maia, kes töötab tõlgina ning kes on ainukesena õdedest
jäänud isa juurde elama, kui kõik teised olid kodust lahkunud täiskasvanuks
saades, on esimene, kes läheb otsima oma vanemaid. Tema vihje viib ta Rio DeJaneirosse, kus ta kohtub kirjanikuga, kelle raamatut on ta just viimasena
tõlkinud ja kellega nad on juba pikemat aega kirjavahetuses olnud. Samuti kohtub
ta ka oma vanaemaga, saab teada oma vana-vanaema loo, siis ka natuke oma
vanaema ja oma ema ajaloost. See on suurepärane, huvitav ja kurb lugu, kuid
aegajalt on ka loos kohti mis ei tundu väga loogilised. Seda kõike tuleb aga
väga tähelepanelikult lugeda, sest siin on piisavalt vihjeid mida oleks ilmselt
hea teada edaspidiste raamatute jaoks, seega lugege tähelepanelikult.
See oli üks väga hea lugu, võib-olla mitte kõige parema tõlkega, kuid
kui sellest end mitte häirida lasta, siis on tegu väga hea looga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar