Hinne: C
Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli
rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke
Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi
Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba
esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei
oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide
võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire.
Classic, Fiction, Mystery,
Gothic
Jamaica võõrastemaja meenutab mulle kohe väga Jane Austeni Northangeri klooster, oma gooti stiilis õudusega, oma kangelannaga, kellel on liigagi lennukas
fantaasia ja kes näeb esmalt kõiges halba ja alles hiljem hakkab võib-olla mõtlema
ka muudele võimalustele, ning kes armub kangelasse vaatamata sellele, et ta
usub mehest kõige halvemat. Neil kahel raamatul on enamvähem sada aastat vahet,
kuid stiililt nii sarnased.
See on masendav ja keeruline müsteeriumite kogum, kus tegelikult on
pahad kujutatud täpselt nii, et lugeja tajub nende musta poole ära isegi siis,
kui kirjanik neid esialgu vägagi positiivselt kujutab ja negatiivsete tegelaste
sügavas sisimas on siiski see väike valgusekiir, mis paneb lugejad lootma, et
me kangelanna võib oma õnne lõpuks leida.
Tõsi ta on, et kangelanna on tugev, südikas, sõnakas ja intelligentne tütarlaps,
kuid aegajalt lööb temas välja ajastu hing, ning ta peab tegema valesid samme
ning mõtlema valesid mõtteid ning lootma valedele inimestele. Aegajalt longab ka
loo loogika, kuid ka see lonkamine sobib ajastu ja stiiliga kokku.
See oli hea lugemine, võib-olla raske keelekasutuse tõttu, kuid just see
annab loole selle õige olustiku ja hinge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar