Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 15. detsember 2014

The Emerald Comb



Raamat: The Emerald Comb by Kathleen McGurl (2014)
Hinne: C
Mõningad saladused on parem jättagi saladusteks …
Katie jaoks on tema perekonna sugupuu uurimine on olnud siiani vaid hobi – seda seni kuni Katie astub esimest korda Kingsley maja looklevale ja luuderohust ääristatud teele. See maja võib küll tänapäeval olla kehvakeses seisus, kuid kunagi on ta olnud aukartustäratav elukoht St Claire perekonnale, Katie esivanematele. Kui Katie siia kakssada aastat hiljem saabub, tõstavad temas pead imelikud tunded: teda tabab senitundmatu nostalgia … ning kui Kingsley maja müüki pannakse, on Katie kindel, et tema pere peab selle ostma.

Kui Katie on igapäevaselt ümbritsetud maja salapärasest minevikust, saab tema senisest hobist kinnisidee, ning ta asub oma perekonna ajalugu läbi ürikute otsima. Kuid peagi avastab ta, et maja seinad varjavad kohutavat saladust. Ning kui unustatud lood ja peidetud petmised ilmavalgust näevad, tundub minevik palju elavamaks muutuvat, kui Katie ettegi kujutada oskas.
History, Mystery, Romance,

Smaragd kamm koosneb kahest kõrvuti jooksvast loost. Esimene lugu on Katie lugu, mis toimub tänapäeval ja teine on Bartholomew lugu 19. sajandi keskpaigast.

Bartholomew kirjutab oma surivoodil oma pojale kirja sellest, mis tegelikult juhtus tema emaga ja kes teda tegelikult kasvatas. See on vana mehe pihtimus tema elu suurimast patust.

Katie on Bartholomew noorima poja lapse-lapse-lapse-lapselaps (sai vist õieti). Igatahes on teda alati huvitanud sugupuud ja kui ta siis avastab, et maja, mis kunagi oli tema suguvõsa oma, on müüki tulnud, haarab ta võimalusest ja ostab maja oma perele. Jah maja on tiba halvas kolukorras, kuid nad loodavad ajapikku maja täielikult taastada. Kuid üsnagi peagi pärast seda kui nad on majja sisse kolinud, hakkavad lapsed rääkima vaimust. Esialgu ta arvab, et vanemad lapsed lihtsalt püüavad hirmutada nooremat, kuid hiljem selgub, et see vaim pole pahatahtlik, ta lihtsalt jälgib noorima võsukese tegemisi. Ühel tormisel suveööl tuleb aga tagaaias olev suur pöögi puu koos juurtega maast lahti, kukub poolenisti majja ja naabriaeda. Kui siis järgmisel päeval tulevad mehed puud osadeks lõikama, leiavad nad juurte alt skeleti.

Kutsutakse politsei, kes tuvastab et luud on pärit umbe 1840-60, noore naisterahva omad ja praegused elanikud ei ole kahtlusalused, ning seega neid see lugu rohkem ei huvita. Kuid Katie tahab teada saada, kes on see kes on nende tagaaeda maetud.

Samal ajal saab Katie abikaasa teda, et tal on täiskasvanud tütar, kellest ta midagi kunagi kuulnud pole, sest tüdruku ema ei öelnud talle, et ta last ootab, kui nad lahku läksid, kuid nüüd kui ema on surnud, otsis tüdruk oma isa üles. Simon ise on lapsendatud ja ta pole kunagi huvi tundnud oma bioloogiliste vanamate vastu, kuna tema jaoks on kõige tähtsamad need vanemad kes ta üles kasvatasid. Ta isa on aastaid tagasi surnud, kuid ta ema on hoolekodus, kuna ta põeb dementsiat ja enamasti ta ei mäleta kes Simon on.

Seega uurib Katie oma suguvõsa maja saladust, lapsed naudivad suve ja Simon põeb oma ema rasket olukorda ja oma üllatus tütart.

Samal ajal liigub ka see vana pihtimus üha ligemale oma kohutavale tunnistusele.

Lõpuks leiavad Kingsley maja uued asukad maja sarikate alt plekkkarbi, kus on sees perepilt ja arveraamat ja Katie on teada saanud, et üks ta vaarema teenijannadest on ta vaarisaga lapse saanud.

Kuid seda, kelle luud olid maetud pöögi alla saavad teada vaid lugejad, mitte Katie ja tema pere, sest see kiri mille vana Bartholomew noorele Bartholomewle jättis ei tule päevavalgele (ju on siis poeg kirja põletanud, nagu isa nõudis) ja Katie jääbki uskuma et Agnes on see, kelle luud olid tagaaias.

Hea lugu, huvitav, kuid mulle ei meeldinud lõpp. 

Raamatu algus meenutas väga Barbara Erskine Kajade maja - pere pöördub tagasi päritud räämas maamajja ja majas ootab neid tume minevik ja vaenulik vaim. Selles loos pole vaim vaenulik, ta soovib vaid, et tema päris lugu ilmsiks tuleks. 

Keskpaik meenutas väga PhilippaCarri Mere nõida - toaneitsi annab endast parima, et perenaist teelt kõrvaldada ja ise maja emandaks saad. Siin pole toaneitsi küll nii kuratlikult õel, kuid ta võttab armukadedusest ikkagi samme, mis toovad südemevalu ja leina kõigile ning kui ta lõpuks on saavutanud oma eesmärgi, kogeb ta ka ise, mis tunne on kaotada talle kõige kallimat ja ta ei tunne oma võidust sugugi rõõmu. 

Kuid lõpp … lõpp oli kuidagi poolik, seda just selle pärast, et tegeliku loo said teada vaid lugejad, mitte raamatu põhitegelased. Kuigi selle „kohtuava saladuse“ arvasin ma ära peaaegu kolmanda peatüki lõpuks, kuid ikkagi oli huvitav lugeda aga ikkagi oleks ma tahtnud, et ka leitud luud oleks õige kohtlemise osaliseks saanud, kuid ju pidi siis see lugu koos seaduslike pärijatega kaduma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar