Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 17. detsember 2014

Steel and Song



Raamat: Steel and Song (The Aileron Chronicles #1) by Ani Bolton (2014)
Hinne: D
Õhunõid Tova Vanaskaya valikud on piiratud: kas kasutada oma maagiat ja lennata eliit lennumasinaga Suurvürsti armees või saada saadetud kaevikutesse. Kuid liigne maagia kasutamine võib ta tappa ning ta Cossackist kapten oma põikpäisusega lükkab Tova peaaegu piiri peale. Hea on, et Tova ei karda tagasi lükata.

Lennumasina kapten Piers Dashkov on kaotanud oma sõbrad, peresidemed ning eneseaustuse aastaid tagasi toimunud sündmuste tõttu, seega ei morjenda see teda eriti, kui kahe õhulaeva vaheline lähivõitlus ei pruugi lõppeda õnnelikult. Tema eesmärk on lihtne: leida andestust läbi vapruse ja taastada oma kaotatud austus läbi surma, kui eluga ei saa. Ta vajab, et ta julge ütlemisega õhunõid saavutaks võimatuid tulemusi, kuid ta poleks kunagi arvanud, et Tovast võiks saada ka Dashkovi enda päästja.

Sellel ajal kui vaenlane on liikvele läinud ning sosinad revolutsioonist on jõudnud juba ka kõrgeimate Cossacki majadeni ja ka Muscovy kõrvaltänavateni, piisab vaid ühest ootamatult kirglikust ööst, et luua side, mis võib saada saatuslikuks nii erinevatele rahvastele kui ka Tovale ja Piersile.
Fantasy, Paranormal, Steam (Diesel) punk, Romance

See oli üks imelik raamat. Sisu oleks nagu Vene revolutsioon ja esimene maailmasõda läbi Stempunki prillide, kuid Steampunki oli selles raamatus täpselt sama palju kui Hayao Miyazaki animedes.

Kogu selle lühikese raamatu lugemise aja ma kas urisesin või naersin kõvasti. Lugu toimub kohas mis on vägagi sarnane Venemaaga (keegi Goodreadis arvas, et tegu on düstoopilise venemaaga, Tõsiselt?!?!). Linna nimed on peaaegu samad – Novgorod, Smoleski, Arcangelgs … Asjad on tuttavate nimedega, kuid kirjelduse järgi pole tegu päris selle asjaga mida oled harjunud selle nimega seostama – pliinid olid mingid suhkrused pirukad, Molotov oli granaat, kus on sees naelad ja kruvid ja Ouzo on tavaline votka. Neid peaaegu pihtapanekuid oli veel, kuid minu lemmik oli ikka see, kidas on juttu ühest kuulipildurist Igorist ning üks hetk selgub et see Igor on naine – Ameeriklased ja nende uskumatud kombed panna lastele igasuguseid nimesid vaatamata sellele, millisest soost lapsele see traditsiooniliselt peaks minema :).
See lugu on siis segu Venemaa ajaloost, filmidest nagu Anna Karenina (viimane versioon) Siberi habemeajaja ning Miyazaki Castle in the Sky ja Tuulte oru Nausicaa, lisaks hulgaliselt erinevaid Euroopa alkohoolseid jooke ning tüüpiline YA raamatu sisu.
Mind tõsiselt häiris, et selliseid asju nagu koonduslaagrit, Siberisse või Gulagi saatmist oli peaaegu romantiliselt kirjeldatud. Ma ei saa siiani aru, mis sügav idee oli selle taga, et kuigi Dashkov pidi kasti virsikuid toimetama ülemkindrali uuele silmarõõmule kohe, venitas ta sellega üle nädala, kuni virsikud hallitama hakkasid. Samuti ei mõista ma ka seda, miks kõik Dashkovi tema õe surmas süüdistavad, kui tema ei sundinud oma õde nende vanaldase õhunõiaga lendama. Arusaamatuks jääb ka see, miks õhujõudude peakapten korraldab õhunõidade võistluse vahetult enne lahingusse minekut ja laseb võistluse ümbritseva elektrikarjuse tapva vooluga täita, tappes sellega enamuse õhunõidadest ning jättes seega ka enamuse lennumasinatest vaenlasele istuvateks sihtmärkideks – kas ta oli revolutsionääride või vaenlaste agent? Dashkovi ja Tova vaheline suhe on rohkem nagu sügeluse kratsimine, mitte tärkav suur asmastus.
Selline imelik ja segane raamat, mis iseenesest polnudki ju väga paha aga hea ta ka polnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar