Chasing the Shadows

Raamat: Chasing the Shadows (Nikki & Michael #3) by Keri Arthur (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17190378-chasing-the-shadows

Nikki James läheb San Franciscosse oma kauaaegse koostööpartneri ja sõbra, Jake, palvel. Jake kauaaegse sõbra abikaasa on kaduma läinud ning Jake loodab teda leida – ükskõik, mis hinnaga. Politsei usub et naine on röövitud hullu poolt, kuid Nikki teab, et röövimise taga on midagi palju jubedamat – eriti veel pärast seda kui tal tekib ootamatult psüühiline side tappjaga. Kuid nagu ikka, on Nikki igati valmis riskima omaenda eluga selleks, et päästa teiste oma.

Michael Kelly jaoks on Nikki pidev pea ees tulle jooksmine lõputu õuduse põhjuseks. Ta ei taha midagi muud, kui seda, et Nikki oleks igavesti osa tema elust, kuid ta teab, et Nikki käitumine läheb ühel päeval talle ta elu maksma. Kui nad läbi San Francisco kanalisatsiooni süsteemi tormavad ning üha enam surnukehi päevavalgele tuleb, pommitab Michael Nikkit pidevalt palvega sellest uurimisest eemale hoida, kuid Nikki ei mõtlegi teda kuulda võtta. Nikki tahab et Michael mõistaks, et ta on kas Michaeli täisväärtuslik partner kõigis tema elu aspektides, või lähevad nende teed lahku. Kuid mitte miski ei suudaks Nikkit ette valmistada selleks, millist hinda ta peab oma põikpäisusse eest maksma – talle lähedase inimese elu.

Paranormal, Criminal, Romance

Mina pole lugenud selle sarja kahte esimest raamatut, seega ma ei tea Nikki ja Michaeli taustalugu ja see kolmas raamat ei anna ka palju aimu, millest need kaks raamatut võivad olla. Jah on piisavalt vihjeid eelnevatele sündmustele, võitlustele, ohvritele, sõpradele, kallimatele … kuid need on kõik tühjad vihjed, ilma lisainfota, seega tunduvad need olevat rohkem nagu lehetäitjad, mitte meeldivad infokillukesed, mis tekitaks huvi eelmiste lugude vastu.

Lugu on siis Nikkist – inimene vampiiri „käsilane“ telepaat, telekineetik ja kes teab mis kõik veel – on suhtes Michaeliga – vampii, telepaat, ning tänu Nikki sidemele veel tont teab mis – ja Michael on olnud nädalaid ära Iirimaal, samas kui Nikki on olnud kodus üksi ja nende neljakuu vanust suhet on tabanud esimene ning ohtlik löök. Vahetult enne jõule kutsutakse/saadetakse  neid mõlemaid San Franciscosse lahedama sariröövija/mõrtsuka juhtumit. Alates sellest hetkest nimetasin ma selle raamatu enda jaoks ümber „Kurjuse kannul: Vampiiri versioon“ – Selene kui särtsakas nõid/arvuti geenius, kes kogub ja selekteerib infot, Nikki kui uus geeniusest uurija, kes püüab end tõestada, Michael kui vanaldane tark härrasmees, kes leiab alati kõigele lahenduse (ta ju siiski on üle 300 aasta vana :)) ja Jack kui vanem uurija, kellel on probleeme perega. Ning mida kaugemale lugu läheb, seda enam saavad nad täpselt õigel hetkel võimed, mis neid hädast välja aitavad, või teevad asju täpselt teatud punktini, et pahar saaks sealt ohjad üle võtta, või siis meenud neile õigel hetkel info, mis eelnevalt oli öeldud võimatu leida olevat – see kõik oli tõsiselt vihaleajav.

Mulle tõsiselt ei meeldinud see, kuidas see lugu kirjutatud oli, kuidas see lugu üles ehitatud oli ega ka selle loo tegelased. Ma ei taha väita, et oleks tegemist olnud väga halva raamatuga, sest võib-olla, kui te olete lugenud eelnevaid raamatuid, siis on see isegi hea lugu, kuid üksinda seisva raamatuna ta mulle kohe üldse ei meeldinud.