The Witch of Painted Sorrows

Raamat: The Witch of Painted Sorrows by M.J. Rose (17.03.2015)

Hinne: A-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22608210-the-witch-of-painted-sorrows  

Sandrine Salome põgeneb New Yorgist oma vanaema Pariisi häärberisse, et pääseda oma ohtliku abikaasa eest, kuid see mille ta Pariisist eest leiab on veelgi ohtlikum. Maja, mis on kuulus oma suurepäraste kunstikollektsioonide ning elegantsette salongide poolest on ühtäkki suletud. Kuigi Sandrine vanaema väidab, et tal on ohtlik seda maja külastada, läheb Sandrine siiski majja ning kohtub seal Julien Duplessiga, lummava noore arhitektiga. Üheskoos uurivad nad peidetud Pariisi öist elu, keelatud põrandaalust okultismi ning Sandrine salajasemaid kirgi.

Boheemlaste ja demimonde seas leiab Sandrine temas peituva kire nii armukesena kui kunstnikuna. Siis hakkavad teda mõjutama pahatahtlikud jõud – ta külm ning julm abikaasa otsib teda taga ning miski kurikaval on tema üle võimust võtmas, muutes Sandrinet. Sandrine kinnisideeks saab La Lune: nõid, legend ning kuueteistkümnenda sajandi kurtisaan, kes avab Sandrine elu pimedusele, millest võiks saada nii needus kui ka õnnistus.

See on Sandrine „metsiku hinge öö“, tema odüsseia maagilises Pariisis, täis kunsti, armastust ja nõidust.

History, Fantasy, Gothic, Erotic, Paranormal

Tegemist on taas ühe suurepärase M.J. Rose raamatuga, kuigi seekord ei olnud lugu nii kaasakiskuv, kui olid ta kaks eelmist raamatut mida ma lugenud olen – Seduction ja Collector of Dying Breaths. Ilmselt mõjutab minu arvamust sellest raamatust ka hiljuti loetud Erotic Exchanges: The World of EliteProstitution in Eighteenth-Century Paris, sest tahtmatult võrdlesin ma pidevalt nende kahe raamatu sisu ja leidsin liiga palju ebakõlasid.

 Aga lugu ise on väga huvitav. See pole mingi tavapärane kurja vaimu vaevamise lugu, kus vaim võtab üle elava hinge ning paneb ta tegema asju mida ta ise ei tahaks ja nad kaks peavad maha pikki mõttevahetusi.

Sandrine on mitme põlvkonna kurtisaanide ja kunstnike järeltulija. Enamus tema esiemadest on leidnud oma lõpu väga kurvalt ning vastavalt legendile on kõige esimene neist – La Lune – vastustav nende õnnetute armastuste ning jubedate surmade eest, kuna tema oli neist esimene, kes kaotas oma armastuse, pöördus siis abisaamiseks nõia poole, ning ka temast endast sai nõid. Seega, seni kaua kui Verlaine suguvõsa naised ei armu, on nad väljaspool ohtu, kuid kui nad peaksid armuma …

Kui Sandrine kohtab Julianiga vanaema majas, ei mõista ta veel mida ta on ellu äratanud, sest keegi pole talle sellest legendist rääkinud, kuid legend saab iga päevaga üha tugevamaks ning lõpuks peab Sandrine tegema valiku – kas ta kaotab oma armastuse või ta päästab oma armastuse, oma unelmad ning jagab oma elu sellega, kes aitab tal päästa ta armasust.

Kogu lugu on täis kunsti ja kirjandust ning armastust ja müüte. 

See on hea lugu!