Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 19. november 2014

Erotic Exchanges


Raamat: Erotic Exchanges: The World of Elite Prostitution in Eighteenth-Century Paris by Nina Kushner (2014)
Hinne: C
Raamatus Erootilised vahetused, paljastab Nina Kushner kaheksateistkümnenda sajandi Pariisi eliit prostituutide – demimonde - keerulise maailma sisu, keskendudes nendele armukestele, kes olid selle maailma ülemistel astmetel. Need dames entretenues vahetasid seksi, seltsi ning vahest ka armastust selle vastu, et neid „peeti pleval“. Enamus neist naistest ei valinud seda ametit vabatahtlikult, vaid kas siis selle pärast, et neil polnud muud valikut ning neil polnud muud võimalust enda ülal pidamiseks või siis selle pärast, et neid müüdi kas bordellidele või teatud meestele nende oma pereliikmete poolt. Väike kuid tähtis osa naisi aga jõudsid sellesse ametisse kuna nad olid seotud teatri maailmaga, mis toetas aktiivselt eliit prostitutsiooni. Kushner näitab oma uurimuses, et nendel äritehingutel, moraalsetel normidel ning isegi seksuaalsetel aktidel oli oma kindel koht tolleaegses Pariisi kultuuris.

Kushneri esmaseks info allikaks on tuhanded leheküljed toimikutest ning muudest dokumentidest, mida koostas Pariisi politsei, kes jälgis professionaalsete armukeste elu ning karjääri, koostades üksikasjalikku aruannet, kirjeldades tihtipeale väga ülevoolavalt mida need naised ning nende kliendid tegid. Selle asemel, et esitada seksitööstuse ajalugu kui selle reeglite ajalugu, kasutab Kusner neid materjale selleks, et püüda lahti seletada nende naiste tegelikke kogemusi. Kushner analüüsib prostitutsiooni nagu tavalist tööd, uurides neid lepinguid mis sõlmiti patrooni, armukese ning madamite vahel, ning millist osa selles mängisid raha, kingitused ning – vahel – armastus, mis kinnitas või siis lõhkus meeste ning naiste vahelisi sidemeid. See kujukas ning kaasahaarav raamat uurib eliit prostitutsiooni mitte vaid kui teatud tööd või ärilist vormi, vaid siin on ka peatükk sellise elu emotsionaalsest poolest, abielust ning perest.
History, Study, Non Fiction

Üks järjekordne huvitav leid NetGalleyst.

Nagu juba sisu kokkuvõttes öeldud on tegu huvitava uurimistööga kaheksateistkümnenda sajandi Pariisi eliit prostituutidest. Kuna enamus infot on politsei toimikutest, siis algab info nende naiste kohta, keda jälgitakse, enamasti sellest hetkest, kui nad sisenesid prostitutsiooni maailma, kui just nende bordelli emand polnud nende kohta andnud politseile üksikasjalikku taustauuringut. Lisaks Politsei infole kasutatakse ka kaasaegsete, nagu Madam Bompadour, Casanova, Russou ja Markis de Sade, biograafiaid ja memuaare.

Lisaks demimonde naiste uurimistele vaadatakse üksikasjalikult neid, kes neid jälgivad – Pariisi politseid. Sellel ajal oli prostitutsioon keelatud (tänaval üksikult teenuse müümine), kuid teatud bordellid olid politsei kaitse all, ning politseinikud isegi olid bordellide kliendid. Keelatud oli ka neitside esmaöö müümine, kuid ka politseinikud ise ostsid neid võimalusi (mitte muidugi nii kallilt kui eliidi esindajad). Samas ei leia Kushner mingit seletust, miks politsei neid toimikud koostas.

Järgmisena võetakse vaatluse alla see, kuidas naised bordellidesse või siis prostitutsiooni juurde üldse sattusid. Üllatav oli see, kui paljud tüdrukud müüdi bordellidele nende oma ema või isa poolt, kuidas emandad müüsid tüdrukute „esmaöö“ õigusi kahel või kolmel korral (korra isegi siis kui tüdruk oli juba pea viis kuud rase), ning ka see, et enamasti olid need tüdrukud u 13-16 a. vanad. Samas paar peatükk hiljem nendib Kushner, et sellel ajal oli tüüpiline, et tüdrukute esimene menstruatsioon oli u 16-18 aastaselt.

Sealt edasi jõuame sinna, kuidas bordelli elanikust sai dames entretenues. Bordellide asukate „ametikõrgendus“ on üsnagi loogiline järgmine samm – kui kliendile keegi meeldis piisavalt, et ta oli nõus maksma tema ülalpidamise, elukoha rendi, kingitused, siis kolis tüdruk vastavasse korterisse ja tema patroon külastas teda siis keskeltläbi kolm neli korda nädalas, mõnedel juhtudel ka lõunatas temaga või ööbis seal.

Kuid lisaks bordellidele tuli piisavalt dames enterenues ka teatrist. Kui noored naised tahtsid pääseda perekonna käest, põgenesid nad teatrisse, sest kui nad olid teatri palgal, siis olid nad kuninga kaitse all. Ja kui pääseti juba lavale, siis ilmusid neile ka patroonid, kes nendega uhkustasid ja nende kulud ja ülalpidamise tasusid. Nii mõnedki emad viisid oma tütred teatrikooli just selle mõttega, et neist saaksid ülalpeetavad naised.

Kaheksateistkümnendal sajandil said inimesed täiskasvanuks alles siis kui nad said kakskümmend viis, seega kõik mida nad tegid enne seda tuli teha nende vanemate teadmisel või loal, ning see oligi üks põhjus, miks teatrisse põgeneti, sest siis ei saanud enam vanemad nende elu juhtida.

Lähme edasi. Patroonide ja ülalpeetavate naiste vahelised lepingud määrasid tavaliselt ära millised summad patroon oma armukesele igakuiselt maksis, milline oli alustuskink, millises summas kinke pidi ta tegema iga külastuse eel. Lepingud ei olnud ajalised ja leping ei määranud ka ära mis olid armukese ülesanded. Umbes sama nagu abieluleping, lihtsalt puudus naisepoolne rahaline panus ning leping polnud siduv eluks ajaks.

Kuid see sõna – prostituut – on väga mitmekihiline. Nagu juba kasvõi minu lühikeses kokkuvõttes olen ma kasutanud sõnu dames entretenues, armuke, concubine, ülalpeetav naine. Kui prostituut on siiski see kes tänaval oma keha müüb, või bordellis erinevate klientidega raha teenib, siis dames entretenues (ülalpeetav naine) on see, kellega sõlmitakse leping ühe kindla patrooni (vahel harva ka kahe) poolt. Armuke on pigem see kellel on patroon, kuid kes siiski võtab vastu ka lühitöö otsi. Kuid concubine oli juba see, kes on meie mõistes armuke – pikaajaline kallim, kes on kõige lähem abikaasale, kuigi tema kaaslane talle siiski maksab, kuid nemad on eksklusiivsed ning neid ei seo mitte leping vaid tunded (need naised olid enamasti haritumad).

Aga armukesi polnud vaid meestel. Armukesi/poisssõpru oli ka dames entretenes’idel endil. Selles ei saa päris kindel olla, kas need naised võtsid endale ülalpeetavad armastusest või ihast, kuid nii mõnigi naine kaotas oma patroonidelt teenitud raha oma poisssõpradele.

See tavaline ettekujutus, et prostituudid/ülalpeetavad naised olid ühiskonnast välja heidetud ja nemad ei abiellunud kunagi, on üsnagi vale, sest tegelikult olid eliit prostituudid ühiskonnas üsnagi kõrgelt hinnatud, eriti kui nad olid ka teatriga seotud ning paljud neist abiellusid, kui nad olid jõudnud oma karjääri viimastele aastatele (25-31), tõsi küll, enamasti mitte oma „klientidega“, kuid vaid vähesed neist abiellusid allapoole.

Kõik need roosilised ilukirjanduslikud lood, kus prostituudid leiavad oma elu armastuse ning neid kistakse välja elu hammasrataste vahelt, on küll toredad, kuid tegelikkus oli ikkagi see, et nende naiste elu viljakamad aastad olid umbed 10 aastat peale seda kui nad astusid oma keha müümise ärisse. Neid ähvardasid pidevalt vägivaldse patroonid, suguhaigused, soovimatud lapsed, võimukad vanemad, ahned kallimad, vanglasse sattumine. Kui nad olid oma karjääri ajal arukad ja oskasid endale mammonat koguda piisavalt, ning leida karjääri lõppedes korralik mees, siis kadusid nad politsei toimikutest (loe: nende kohta polnud enam midagi huvitavat kirjutada), või siis avasid nad riidepoe või hakkasid ise bordelli emandateks. Kui aga nad lasid oma „kergelt“ saadud varal ka kergelt minna …

Mis siis on muutunud nende sajandite jooksul. Jah, vahepeal on prostitutsioon (igal kujul) olnud keelatud, siis taas selle sajandi alguses Pariisi lubatud (noh mujal ka, kuid räägime hetkel Pariisist), kuid kas naiste elu ongi nii väga muutunud? Jah, jah, ma tean, meil on palju rohkem vabadust ja me saame ise valida ning me ei pea enam abielluma, kui me ei taha, kuid ma ei mõtlegi igaüht, ma mõtlen neid üksikuid. Nagu ka selles uurimuses pole juttu kõigist naistest, ei võrdleks ka nende elu kõigi naistega praegu. Kuid kui palju erineb siis patrooni/ülalpeetava naise elu ärimehe/trofee armukese suhe sellest 18 sajandi elust, või siis patrooni/concubine elu meie vabaabielust?

See oli üks huvitav raamat, huvitav uurimustöö, mis andis nii mõnegi huvitava teadmise millega saaks igaval seltskonnaüritusel teisi šokeerida.

Kui on tahtmine sellel teemal edasi peatuda, siis ma soovitaks filmi Lõbumaja, mida paar aastat tagasi ka meie kinodes näidati. Tänapäeva prostitutsioonist aga on Postimehes hiljuti olnud juttu nii selle külje pealt, kuidas abikaasad oma naisi müüvad, kuidas Tallinna politsei hoiab siinsel seksiäril silma peal (nagu ka Pariisi politsei seda tegi), ning lisaks ka huvitav lugu kuidas venemaal koolitatakse ülalpeetavaid naisi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar