2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 19. september 2017

Praha kalmistu

Raamat: Il cimitero di Praga by Umberto Eco, tõlk  Mailiis Põld (2010, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: B
19 sajandi Euroopa – Toriinost Parhani ja Pariisini – pakatab võikustest ja salapärasest. Ajalugu juhivad konspiratsioonid. Jesuiidid sepitsevad Vabamüürlaste vastu. Itaalia rahvuskaardlased kägistavad pühaisasid oma enda huvides. Prantsuse kriminaalid plaanivad pommitamisi igapäevaselt ja pühitsevad Musta Missat iga öö. Igal rahval on oma enda salateenistus, andekad võltsijad, salaplaanid ning massimõrvad. Itaalia ühinemisest Pariisi Kommuunideni, Dreyfusi afäärist kuni Zioni juhtide protokollideni, Euroopa mässab ning igaühel on vaja patuoinast. Kuid mis siis, kui kogu selle konspiratsiooni, nii reaalse kui ka väljamõeldud,  taga on vaid üks mees? Mis siis kui see kurikaval geenius mõtles välja kõige kuulsama dokumendi?
Historical, Fiction, Mystery

Praha kalmistu on suurepärane ajalooline väljamõeldis. Seda võib võtta kui kalli vana sugulase heietus. Lihtsalt see kallis vana sugulane vihkab südamest juute, on väga hea fantaasiaga, tal on kahestunud isiksus, ta on äärmiselt kaval rebane ning saatus on hoidnud teda igasugusest hullemast, sest tavaliselt ootab sellist inimest üsna peagi vangla ja giljotiin, kuid tema elab pika ja „viljaka“ elu.

Kuigi raamatu peategelane Simone Simonini on väljamõeldud tegelane, siis enamus teisi tegelasi ja sündmusi, millest see raamat räägib on reaalsed ajaloolised tegelased ja sündmused. Just see reaalne ajalugu ongi see, mis sellele loole erilise värvingu annab ja miks jääb mulje nagu kuulaks vanaonu heietusi, kes sama hingtõmbega siunab valitsust, kirikut, juute, vabamüürlasi ning räägib kui põnev ja ohtlik on olnud tema elu.

Alguses võib tekkida mulje, et lisaks ajalooliselt põnevatele sündmustele, pakutakse lugejatele ja üksikasjaliku ülevaadet turul müüdavatest kaupadest, restoranide menüüdest ning peategelase lemmiksöökide retseptide, kuid sellist lehetäitmist on ainult alguses, vaid prantsuskeelseid toidunimesid jätkub kuni lõpuni. Palju annavad loole juurde ka ajastule omased gravüürid.

Kogu see lugu on teravalt satiiriliselt kriitiline ja üllatav, sest tänapäevases haiglaslikult poliitiliselt korrektses maailmas püütakse ju hoiduda igasugusest ühe rahva/rahvuse/kogukonna halvustamisest, kuid siin ei pääse keegi kriitikast ning keegi ei vääri kiitust. Tahaks välja tuua ühe rahva iseloomustuse, mis on tänapäeval täpselt sama õige kui see oleks võinud olla loo toimumise või siis kirjutamise ajal „… Vaenlast läheb vaja selleks, et anda rahvale lootust. Üks mees on öelnud, et patriotism on kaabakate viimane pelgupaik: moraalilage inimene mähib end tavaliselt ümber mõne lipu ja närukaelad juhivad alati tähelepanu oma rassi puhtusele. Rahvusidentiteet on santlaagrite viimane ressurss. Nüüdisajal rajaneb identiteeditaju vihkamisel, teistsuguse vihkamisel. Viha tuleb kultiveerida kui kodanikuühiskonna kirge. Vaenlane on rahvaste sõber. Alati läheb vaja vihavaenlast, et tunda end iseenda armetuse keskel õigust täis. Viha on tõeliselt ürgne tung. Hoopiski armastus on hälbeline seisund. …

Üks põhjus, miks seda raamatut oli lausa lust lugeda, oli tõlge – lausa suurepärane tõlge – kordagi ei tekkinud tunnet, et tõlge oleks olnud hooletu või kiirustatud. Suured Tänud selle eest!

See ei pruugi olla kerge lugemine ja võib-olla on seda hea lugeda väikese juppide haaval (vanaonul ei käida ka iga päev külas ja ei kuulata alati tema jutte väga pikalt), kuid kindlasti on see üks väga hea lugemine, humoorikas ja informatiivne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar