Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35496027-praha-kalmistu
19 sajandi Euroopa – Toriinost Parhani ja Pariisini – pakatab võikustest
ja salapärasest. Ajalugu juhivad konspiratsioonid. Jesuiidid sepitsevad
Vabamüürlaste vastu. Itaalia rahvuskaardlased kägistavad pühaisasid oma enda
huvides. Prantsuse kriminaalid plaanivad pommitamisi igapäevaselt ja pühitsevad
Musta Missat iga öö. Igal rahval on oma enda salateenistus, andekad võltsijad,
salaplaanid ning massimõrvad. Itaalia ühinemisest Pariisi Kommuunideni,
Dreyfusi afäärist kuni Zioni juhtide protokollideni, Euroopa mässab ning
igaühel on vaja patuoinast. Kuid mis siis, kui kogu selle konspiratsiooni, nii
reaalse kui ka väljamõeldud, taga on
vaid üks mees? Mis siis kui see kurikaval geenius mõtles välja kõige kuulsama
dokumendi?
Historical, Fiction, Mystery
Praha kalmistu on suurepärane ajalooline väljamõeldis. Seda võib võtta
kui kalli vana sugulase heietus. Lihtsalt see kallis vana sugulane vihkab
südamest juute, on väga hea fantaasiaga, tal on kahestunud isiksus, ta on
äärmiselt kaval rebane ning saatus on hoidnud teda igasugusest hullemast, sest
tavaliselt ootab sellist inimest üsna peagi vangla ja giljotiin, kuid tema elab
pika ja „viljaka“ elu.
Kuigi raamatu peategelane Simone Simonini on väljamõeldud tegelane,
siis enamus teisi tegelasi ja sündmusi, millest see raamat räägib on reaalsed
ajaloolised tegelased ja sündmused. Just see reaalne ajalugu ongi see, mis
sellele loole erilise värvingu annab ja miks jääb mulje nagu kuulaks vanaonu
heietusi, kes sama hingtõmbega siunab valitsust, kirikut, juute, vabamüürlasi
ning räägib kui põnev ja ohtlik on olnud tema elu.
Alguses võib tekkida mulje, et lisaks ajalooliselt põnevatele
sündmustele, pakutakse lugejatele ja üksikasjaliku ülevaadet turul müüdavatest
kaupadest, restoranide menüüdest ning peategelase lemmiksöökide retseptide,
kuid sellist lehetäitmist on ainult alguses, vaid prantsuskeelseid toidunimesid
jätkub kuni lõpuni. Palju annavad loole juurde ka ajastule omased gravüürid.
Kogu see lugu on teravalt satiiriliselt kriitiline ja üllatav, sest
tänapäevases haiglaslikult poliitiliselt korrektses maailmas püütakse ju
hoiduda igasugusest ühe rahva/rahvuse/kogukonna halvustamisest, kuid siin ei
pääse keegi kriitikast ning keegi ei vääri kiitust. Tahaks välja tuua ühe rahva
iseloomustuse, mis on tänapäeval täpselt sama õige kui see oleks võinud olla
loo toimumise või siis kirjutamise ajal „… Vaenlast
läheb vaja selleks, et anda rahvale lootust. Üks mees on öelnud, et patriotism
on kaabakate viimane pelgupaik: moraalilage inimene mähib end tavaliselt ümber
mõne lipu ja närukaelad juhivad alati tähelepanu oma rassi puhtusele. Rahvusidentiteet
on santlaagrite viimane ressurss. Nüüdisajal rajaneb identiteeditaju
vihkamisel, teistsuguse vihkamisel. Viha tuleb kultiveerida kui kodanikuühiskonna
kirge. Vaenlane on rahvaste sõber. Alati läheb vaja vihavaenlast, et tunda end
iseenda armetuse keskel õigust täis. Viha on tõeliselt ürgne tung. Hoopiski armastus
on hälbeline seisund. …“
Üks põhjus, miks seda raamatut oli lausa lust lugeda, oli tõlge – lausa
suurepärane tõlge – kordagi ei tekkinud tunnet, et tõlge oleks olnud hooletu
või kiirustatud. Suured Tänud selle eest!
See ei pruugi olla kerge lugemine ja võib-olla on seda hea lugeda
väikese juppide haaval (vanaonul ei käida ka iga päev külas ja ei kuulata alati
tema jutte väga pikalt), kuid kindlasti on see üks väga hea lugemine,
humoorikas ja informatiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar