Raamat: Shylock is My Name (Hogharth
Shakespeare #2) by Howard Jacobson, tõlge Riina Jesmin (2016, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: C
Talv, kalmistu, Shylock. Jacobsoni väljakutsuvas ja sügavas „Veneetsia
kaupmehe” tõlgenduses vastandatakse Shylock tema tänapäevasele teisikule,
kunstikaupmehele ja kibestunud isale Simon Strulovitchile. Autor kirjeldab
talle nii eriomase irooniaga Shylockit kui terase mõistusega kirglikku inimest,
keda painavad küsimused identiteedist, isadusest, antisemiitlusest ja
kättemaksust. Samal ajal kui Strulovitch püüab leppida sellega, et tema tütar
Beatrice „reetis” oma perekonna, päritolu ja juudipärase kasvatuse ja laskis
end kaasa haarata Manchesteri kõrgseltskonna erutavast elustiilist ning armus
natsitervituse poolest tuntud jalgpallurisse, leinab ta taga ka oma armastatud
naist. Shakespeare’i loo teravmeelses ümberjutustuses uurib Jacobson tänapäevaseid juutide identiteedi probleeme, säilitades samal ajal kaastunde oma tegelaste vastu ja vaimusuguluse eellastega. Jacobson peab „Veneetsia kaupmeest” Shakespeare’i kõige häirivamaks, ent inimesele, kes on juhtumisi juudi soost inglise kirjanik, ka kõige väljakutsuvamaks näidendiks.
Drama, Retell
Taas kord siis Shakespeare tuntud näidendi uusversioon. Seekord on
aluseks Veneetsia kaupmees. Ma pole originaali lugenud, küll ma olen näinud
Jeremy Ironsiga tehtud ekraniseeringut (mingit osa sellest vähemalt) kuid ma ei
suuda kuidagi meenutada, millest see lugu oli, kuid selleks on alati olemas
sõber Wikipedia.
Selles uusversioonis toimuvad sündmused väikses rikaste linnaosas
Londoni lähistel, kus kaks isa, kaks juuti, on mõlemad mures oma tütarde
pärast. Ühe tütar – Shylocki oma siis – on juba tema juurest lahkunud, nende
usu hüljanud ja oma ema pärandit naeruvääristanud, teine – Strulovitch – on
mures oma kuueteist aastase tütre pärast, kes käitub nagu kahekümne kuuene ja
on leidnud endale endast kaks korda vanema kallima ja tahab temaga abielluda.
Samas kõrval jookseb ka teine lugu, kus on peaosas Plury, seltskonna
liblikas, kes elab perekonna pärandusest, peab restorani ja juhib
nõuande/reality showd. Tema „parim“ sõber on D’Anton, kunsti/ilusate ja kurbade
inimeste koguja, kes on ka isehakanud kosjamoor, viib kokku Plury ja oma kurva
ilusa sõbra Barnaby ning otsib oma kurvale noorele jalgpallurile, Gratanile, tema soovi
kohaselt noore juuditari, Beatrice.
No vot siis, kuid Beatrice pole ainus asi, mis Strulovitchi ja D’Antoni
seob, oi ei. Lisaks sellele on nad ju mõlemad kunstiarmastajad, seega kui
Strulovitch tahab oma vanemate auks avada juudikunsti galeriid, ei anna D’Anton
kui üks nende kogukonna esindaja talle selleks luba, ning kui D’Anton soovib
oma kurvale Barnabyle Solomon Joseph Solomoni maali osta, jõuab Strulovich
ette. Need kaks kohe pole loodud üksteisega läbi saama.
Seega kui tuleb küsimuse alla, kes maksab noorte armunute eest auvõla …
See lugu pole ju sugugi mitte halb, tõsiselt! See tänapäevane mitte
millestki hooliv avalik elu mis põrkub kokku eaka ning tagasihoidliku
elunautijate eluga annab ju väga huvitava ainese, kuid kogu selles loos oli üks
asi mis mind isiklikult häiris, kuid samas see ongi ju siia irooniaga sisse
pandud. Kui ma oleks Shylockit lugenud kohe pärast Praha kalmistut, siis oleks
see olnud tänapäevane järg sellele vanale loole, kus mitte ei materdata juute
maha, vaid õigustatakse nende halba kuulsust. Ja vot see oligi see, mis mind
häiris, see ühteaegu õigustamine ja samas ka enesematerdamine. Kuidas saab üks
rahvus olla ühteaegu niivõrd vihatud ja samas ka nii mõjukas ja vastupidav
vaatamata kõigele, mida nad on pidanud läbi elama. Nende hala, kuidas neid
jälitatakse ja vihatakse ja piinataks kajab kõigist üle, samas kui teised
rahvad hääbuvad vaikselt ja kaovad kõigi mälust, on sama häiriv kui ühtede
teatud nahavärviga tegelaste väide, et nemad on ainsad keda kunagi orjastatud
on.
Et siis, see lugu pole sugugi halb, lihtsalt mulle isiklikult olid
mõningad asjad häirivad, kuid lugu ise on huvitav ja meelelahutuslik.
Palun järgmine Hogarth Shakespeare raamat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar