Sigge kolib koos ema ja õdedega Stockholmist Skärblackasse vanaema pansionaati elama. Tema meelest on see tõeliselt äge. Nüüd on võimalik end tundmatuseni muuta, lausa uueks inimeseks saada. Plaan on saada tohutult populaarseks või vähemasti suuta inimestega niimoodi rääkida, et nad ei vaataks teda nagu veidrikku. Aga mida peaks tegema, et sõpru leida? Kuidas saada populaarseks? Ja ennekõike: kas seda on võimalik 59 päevaga saavutada?
Children
Minu suurejooneline elu on ühe poisi suvine lugu, kui ta on oma ema ja õdedega kolinud vanaema juurde ja teda ootab ees uus kool. See suvi on tema võimalus jätta selja taha kõik halb, mis teda saatis vanas koolis, leida uusi sõpru ja saada populaarseks. Kuid mis on populaarsus ja mida selle saavutamiseks teha on vaja? Kas tema “erilisus” tähendab seda, et ta ei saa kunagi populaarseks, ei leia kunagi sõpru, ega asu tööle oma unistuste töökohal?
Sigge vanaema Charlotte ja tema hotell The Royal Grand Golden Skärblackas oleks nagu Pipi oma Segasummasuvilaga, millest ta on hotelli teinud. Sigge ema on medõde, kes hetkel on töötu, üks õdedest räägib vaid KÕVASTI ja teine räägib vaid üksikute omatehtud sõnadega. Vanaema hotell on täis värve, hääli ja loomatopiseid. Sigge vanaisa oli leiutaja ja ka Sigge ise on juba väiksest peast asju leiutanud.
Samas nende naabruses elava Juno kodu on aga minimalistlik ja puhas. Esimene kokkusaamine Sigge ja Juno vahel pole just sõbralik. Sigge leiab isegi kavala viisi, kuidas Junot anonüümselt õrritada, kuid siis juhtub midagi, mis lapsed koos tegutsema paneb ja peagi on neist peaaegu sõbrad saanud. Sigge hakkab juba lootma, et ta läheb kooli koos vähemalt ühe sõbraga, kuid siis ...
Selles loos on huumorit, sõprust, peresidemeid ja julgustust, et kui midagi on sinu jaoks tähtis, siis usu endasse ja sa saavutad soovitu. Nagu ka “Superkoomik”, on ka see raamat on suurepärane biblioteraapia raamat.
Hea lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar