Trifiidide öö

Raamat: The Night of the Triffids (Triffids #2) by Simon Clark, tõlk Raivo Hool (2001, 2016) Hea Lugu, RR, A

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30759634-trifiidide   

Triffidide päeva lõpus lahkub raamatu kangelane Bill Masen koos abikaasa ja nelja aastase pojaga Briti sääselt, et ühineda uue kogukonnaga Wrighti saarel. Triffiidide öö algab 25 aastat hiljem. David Madsen, nüüdseks juba täisjõus noormees, on lennukipiloot, ning nad otsivad endiselt võimalust trifiide hävitada, kuid trifiidid jätkavad endiselt oma üleilmselt marssi, et hävitada viimasedki jäljed inimkonnast. Davidi reisid viivad ta New Yorki, kus on elupaiga leidnud hoopis testsugune kogukond, mille liikmed tunduvad olevat immuunsed triffidide mürgile ning David kohtub seal ka oma isa vana vaenlasega.

Dystopia, Horror

Aastaid tagasi, kui ma lugesin Triffidide päeva olin ma sellest raamatust suures vaimustuses ja pärast seda olen ma seda raamatut lugenud veel mõningad korrad ja endiselt on see minu jaoks üks vägagi hea raamat. Seega kui ma avastasin, et on kirjutatud ka Triffidide öö, tahtsin ma seda ju loomulikult lugeda. Kui aga tuli välja, et raamatu autor tuleb ka selle aastasele HeadRead festivalile, tuli ju raamat kohe läbi lugeda. Kui avastasin Simon Clarki HeadReadi nimekirjast, siis oli see esimene kord, kus ma avastasin, et tema polegi Triffiidide päeva autor, et Triffidide öö on põhimõtteliselt Triffidide päeva fan-fiction, seega vähenesid minu ootused sellele raamatule ning suurenes hirm, et kas see raamat ikka suudab küündida esimese raamatu tasemele.

Nüüd kui raamat on loetud, võin öelda, et see raamat ei küündi esimese raamatu tasemele. Triffiidide öö on lihtsalt tüüpiline düstoopia – uued kinnised kogukonnad, uued reeglid, uued klassid, uuel tasemel julmus. Kui teile on raamatu alguses piisavalt palju kordi meelde tuletatud, et eelmine triffiidide rünnak oli kolmkümmend aastat tagasi, siis püütakse teid edaspidi segadusse ajada aegajalt rääkides asjadest mis toimusid kakskümmend viis aastat tagasi või siis kakskümmend aastat tagasi, kuid viited nendele sündmustele on ikka samad nagu olid alguses nendele kolmkümmend aastat tagasi toimunud sündmustele, seega peab väga tähelepanelikult jälgima, kas räägitakse tähtede ööst või ööst, kui David koos isa ja emaga Wighti saarele läksid.

Aga noh, nüüd siis kolmkümmend aastat peale tähtede ööd, kui enamus inimkonnast pimedaks jäid ja triffiidid inimkonda ründasid, ja kakskümmend viis aasta peale seda, kui Maseni pere Wight saarele kolis, toimub järgmine sündmus, mis taas kord Maseni pere ajalugu muudab. Nimelt 28. mail (samal päeval kui Simon Clark on HeadRedil esinemas :)) on järsku kogu maailm pime. Pime nagu oleks kõik inimesed pimedaks jäänud, kuid seekord ei eelnenud ju mingit valgusshowd. Peagi aga ilmneb, et mitte inimesed pole pimedaks jäänud vaid päikese on kinni katnud paks pilv ja valgus maale lihtsalt ei jõua. Kuid seda pimedust on loomulikult ära kasutanud triffiidi, kes ei vaja ju valgust nägemiseks.

David on eelmisel õhtul teinud hädamaandumise Wrighti saare teises otsas ja avastab seal siis laternaga ringi liikudes, et triffiidid on seni kaitstud saarele ikkagi kuidagi tunginud. Kui triffidide vastane salk on oma tööd tegema saadetud saadetakse David tegema seda, mida tema kõige paremini oskab, ta pannakse koos meteoroloogiga lennukisse ning saadetakse uurima, kui paks see pilv siis ikka on. Nad saavad teada kui paks on pilv, kuid ülevalt alla tulles läheb lennuk rikki ning David peab tegema hädamaandumise saarel, mis osutub ujuvaks rohumatiks, kus elavad triffiidid. Seega jääb ta koheselt ilma oma reisijast, kuid ta leiab saarelt peale triffidide veel ka ühe tüdruku, ühe metsiku tüdruku, kes tundub olevat triffidide suhtes immuunne.

Kui nad on päevi sellel rohumättal triivinud tont teab kus Briti saarte ümbruses või ookeanil, korjab neid üles üks Ameeriklaste uurimislaev, mis peaks neid tagasi Wrighti saarele viima, kuid nad viiakse hoopis kiirkorras New Yorki.

New York elab oma tavapärast elu nagu ikka, lihtsalt kogu elu on kogunenud Manhattanile ning teiselpool jõgede kallastel ootavad näljased Triffiidid ja saar on 102 tänava juures kõrge betoonaiaga poolitatud. Aga muidu on New York nagu New York ikka – restoranid, teatrid, klubid, kiired inimesed, kiired autod, tipptunnid ja kõrged majad. New Yorki valitseb kindral Fielding kes on ka ühe uurimislaeva liikmete isa ja just see uurimislaeva liige on see, kellega David on eriti soojades suhetes.

Kuigi raamatu Goodredsi tutvustuses, mille ma eespool ära tõin, väidetakse et New Yorgi elanikud on trifiidide vastu immuunsed, siis nii see siiski pole. Ameerikas tõesti on üks punt kohalikke, kes on immuunsed, kuid enamus on siiski trifiifimürgile eluohtlikult allergilised. Kuid Cristina, see metsik tüdruk ujuvalt rohumatilt on nüüd ju kindral Fieldingu võimuses ja see mees, kellel on maailmaga ja inimkonnaga väga suured plaanid, näeb Cristinas võimalust, mida peab igal võimalikul viisil ekspluateerima.

David ei jää New Yorki kauaks, peagi viiakse ta salaja metsikute seltsi, kes püüavad Fieldingu diktatuurile vastu hakata. Nendega koos olles, saab David palju uusi asju teada, nii triffidide kui ka teda ümbritsevate inimeste kohta.

Enne lõppu peab loomulikult olema verine madin ja lõpp peab olema õnnelik, kuid mitte lõplik.

KUI ma oleks lugenud seda raamatut kohe kui ta ilmus, ilma et ma oleks eelnevalt lugenud suures koguses kõiksuguseid muid düstoopiaid, siis ilmselt oleks ma sellest raamatust palju paremal arvamusel, kuid praegu on nii, et mind häirisid siin nii paljud asjad – esiteks see pidev möödunud aastate arvude korrutamine, teiseks visatakse iga natukese aja pärast üles mingi idee või teooria, mis jääb lahenduse või seletuseta, ning siis need arusaamatud viited asjadele, mida David ei tohiks kuidagi mäletada/teada või siis need imelikud asjad mida ellujäänud on teinud, mis minu arust ei peaks sugugi olema ellujäänute prioriteediks uues maailmas ja võib-olla on see tõlke probleem, kuid nii mõnigi asi ei tundunud loogiline (kui ikka näiteks ühel lehel on järjest juttu sellest, kuidas trifiidide kombitsaid ei saa läbi lõigata, kuid hetk hiljem võetakse välja nuga ning lõigatakse kergesti läbi kombitsate, siis tundub olevat midagi mäda).

Ma ei ütle et see oleks HALB raamat, kuid see on Fan-Fiction, mis purjetab eelnenud raamatu populaarsuse turjal ja ta on tüüpiline düstoopia (tõsi, ilma varateismelisteta, kes maailma päästavad), seega on ta loetav raamat, kuid ei midagi erilist.