The Wildling Sisters

Raamat:  The Wildling Sisters by Eve Chase (25.07.2017)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/32887866-the-wildling-sisters

Neli õde. Üks suvi. Eluaegsed saladused.

Kui viieteist aastane Margot ja tema kolm õde jõuavad 1959 aasta juunis Applecote mõisasse, eeldavad nad et neid ootab vaikne Inglismaa suvi. Selle asemel leiavad nad aga, et nende tädi ja onu pole endiselt üle saanud nende tütre, Audrey, viie aasta tagusest kadumisest. Kui õdede kooslust lõhestab kahe kena naabripoisi saabumine, leiab Margot end kistuna ellu, mille Audrey oli maha jätnud. Kui suvi aga võtab suisa surmava pöörde, peavad õed kas taas kord ühisrinde moodustama või kistakse nende elud lahku igaveseks.

Viiskümmend aastat hiljem, soovib Jesse meeleheitlikult oma pere kolida välja nende Londoni kodust, kus teda ümbritsevad ta abikaasa esimese abikaasa asjad. Imeilus Applecote mõis, kesk õdusat Inglismaa loodust, tundub talle ideaalse võimalusena. Kuid Jesse leiab end üha enam eraldatuna muust maailmast nende uues rahulikus kodus, kus tal on probleeme ta viieteist aastase kasutütrega ning maja ümbritsevate imelike kuulujuttudega.

Mystery, History, Drama

Raamatu alguses tekkis mul tunne, nagu ma loeksin Barbara Erskine raamatut, sest nii temalikult jooksis siin paralleelselt olevik ja minevik ja tundus et minevikus oli midagi väga negatiivset juhtunud, mille kaja ka tänapäeva asukaid mõjutada võib. Kuid päris nii see ikka polnud. Pigem oli see lugu Kate Mortonilik, kus mineviku müsteeriumid lahendatakse ja lahendajad leiavad ka oma probleemidest väljapääsu.

Et siis kaks lugu, mida seob üks maja.

Esimene lugu on neljast õest, kelle ema saatis maale sugulaste juurde, kuna ta ise oli vastu võtnud töö, mis viis ta Marcosse. Flora, Pam, Margot ja Dot. Rikka suguvõsa teise poja ja teatriagendi tütred. Esimesed kolm olid aastase vahega ja viimane õde oli neist neli aastat noorem. Nad kaotasid oma isa vahetult enne Doti sündi autoavariis. Nende valjuhäälne ning dramaatiline ema oli pärast isa surma neid ülal pidada suutnud, kuna tal oli suhe ühe kuulsa kunstnikuga, kuid kui suhe lörri läheb, peab ta töö leidma ja tütred linnast ära mehepoolsete sugulaste juurde saatma.

Nad olid Applecote mõisas varemgi suved veetnud ja tüdrukud mäletavad seda kui õnnelikumat aega nende elus, kuid nüüd ei lähe nad sinna väga suure rõõmuga. Viis aastat tagasi, pärast nende ühise suve lõppu oli nende onutütar jäljetult kaduma läinud. Margot oli Audreyga kõige lähedasem ja temale mõjus Audrey kaotus kõige valusamalt, kuid kaugeltki mitte nii valusalt kui Audrey vanematele. Audrey ema uskus endiselt, et tütar tuleb veel kunagi koju ja seega hoidis ta tütre ruumi täpselt nii nagu ta oli olnud enne tütre kadumist ning uuendas isegi ta riidekapi sisu vastavalt eeldatavale tütre kasvamisele.

Esialgu on maal elamine õõvastavalt õudne, kuid kui naabermõisast tulevad neile külla perepoeg ja tema nõbu, on tüdrukutel jälle elu sees. Nende onu õhutab vanemaid õdesid poistele käppa peale panema, sest parimat partiid ei saaks nad eales tehtud ja nii siis lähebki, et Flora võtab perepoja sihikule ja Pam tema nõbu. Kuigi Harry on Flora võludest sisse võetud ei saa ta siiski silmi ka Margotilt ja samas kui Pam annab endast parima, et Tomi enda juures hoida on Flora ja Tomi vahel miski.

Suvi läheb üha kuumemaks ja noored naudivad neile antud vabadusi, kuni viimase õhtuni, enne poiste lahkumist. Sellel kuumal suveööl, enne kosutavat vihma, läheb miski valesti – paljastatakse vanu saladusi ning luuakse uusi salakokkuleppeid, mis jäävad aastateks sama maetuks kui ka vanad saladused.

Viiskümmend aastat hiljem, kui Jesse otsib oma perele uut elamist, mis viiks neid välja Londonist ja ta abikaasa endise abikaasa varjudest, satuvad nad mitte just kõige paremas korras Applecote mõisa peale. Jesse on majast vaimustuses, kuid tema kasutütar Bella ei taha kuuldagi kolimisest.

Kui nad siiski majja kolivad, esialgu lootes, et nüüd on pereisal rohkem aega perega olla, lüüakse nende plaanid uppi kui selgub, et äripartner nende ärist hoopis välja tahab ja seega peab isa siiski Londonisse jääma, et äri päästa ja uued äripartnerid leida. Jesse jääb tütardega üksi. Ta püüab maja elamiskõlblikuks muuta, püüab küla rahvaga suhelda, kuid maja ei taha temaga kuidagi koostööd teha ja külarahvas näib sellest majast ja maja asukatest eemale hoidvat. Kui Bella tuleb koolist tagasi infoga, et selles majas on kunagi elanud tüdruk, kes on jäljetult kadunud, muutub maja Jesse jaoks pahaendeliseks.

Ja nii need kaks lugu siis kõrvuti jooksevadki, kuni kevadine üleujutus toob mõisavalduses olevast vanast kaevaust välja skeleti ja külakese lillepoe/kohviku omanik, tuleb Jessega rääkima oma lapsepõlvest ja sugulastest.

Hästi ülesehitatud lugu, mis annab lugejale palju võimalusi oma detektiivi oskusi proovile panna ja samas suudab ta siiski lugejat üllatada. Ka loos olev õdede ja kasuvanemate omavahelised suhted ja sidemed on hästi üles ehitatud ja kaasakiskuvalt kirja pandud. Seda raamatut oli hea lugeda, siin polnud miski ei liiast ega ka miskit puudu.