
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43518527-lavendlituba
On raamatuid, mis sobivad
miljonitele inimestele ja on raamatuid, mis sobivad vaid paarile sajale. On olemas
ka ravimeid – ma pean silmas raamatuid – mis on kirjutatud vaid ühele inimesele
… raamat võib olla nii arst kui ka ravim. Raamat võib panna diagnoosi, kuid
pakkuda ka teraapiat. Leides õige raamatu õige probleemi raviks: see on viis,
kuidas ma raamatuid müün.
Härra Perdu nimetab ennast kirjanduslikuks apteekriks. Oma ujuvraamatupoes,
Sainel seisvas kaubalaevas, määrab ta raamatuid elu raskuste vastu. Ta kasutab
oma intuitsiooni, et leida iga lugeja jaoks täpselt selle raamatu, mida vaja
on, olgu siis tegu muserdatud hinge või murtud südamega. Ainus inimene, keda ta
läbi raamatute aidata ei saa, on ta ise, ta on juba kakskümmend aastat taga
leinanud oma suure armastuse kadumist. Naine jättis talle vaid kirja, mida ta
pole siiani avanud.
Pärast seda kui härra Perdu on lõpuks meelitatud kirja lugema, tõmbab
ta oma laeva ankru üles ning asub teele lõuna Prantsusmaa poole, et leida rahu
oma kaotuses ning loole lõppu. Tema reisikaaslaseks saab menuki autor, kes põeb
kirjutamisblokki ning südamevalus Itaalia kokk. Perdu ning tema reisikaaslased
liiguvad veeteid mööda, jagades tarkusi ning raamatuid, tõestades, et
kirjanduslik maailm võib viia inimhinge tervendavale reisile.
Drama, Romance, Humor


Aga mida öelda selle raamatu kohta?
Põhimõtteliselt on see vägagi
tüüpiline prantsuse lugu, olgu tegu siis filmi või raamatuga – elusügises üksik
meesterahvas, Jean Perdu, asub teele oma mineviku segaduste selgitamiseks, ning
vastu tema tahtmist saab ta endale teekaaslaseks noore kirjaniku, Max Jordan,
kelle esimene raamat on toonud talle kuulsust, raha ja austajannasid ja nüüd ei
suuda ta uut raamatut kirjutada, sest ta ei tea millest kirjutada ning ta tõsiselt ei kannata enda ümber ei inimesi ega ka müra. Oma teel annavad
nad ka peavarju Itaalasele, Cuneo, kes on juba aastaid rännanud mööda Prantsusmaa laevatavaid kanaleid, et leida seda tüdrukut, kes 20 aastat tagasi
ta hingerahu röövis.


Kui Perdu tagasi Maxi ja veiniistanduse juurde jõuab, saab ta
lõpuks vastused küsimustele, mis on teda vaevanud viimased kakskümmend aastat
ja ta saab lõpuks oma eluga edasi minna.
Et siis palju lugusid/valusid/küsimusi, mis said alguse kakskümmend
aastat tagasi saavad raamatu lõpuks oma lahenduse/ravi/vastuse.
Kuigi raamat lausa tilgub igasugustest elutarkustest ja lugu on ju
humoorikas ja mõõdukalt dramaatiliselt pisarakiskuja, siis polnud see siiski
päris minu raamat. Ma saan täiesti aru, miks see raamat meeldis sellele
kirjanikule, kuid nagu ka Perdu ütleb, ei ole kõik raamatud kõigi jaoks.
Hea lugu, hästi kirjutatud ja tõlgitud, lihtsalt mitte minule. Aga sinna Prantsusmaa kirjanduslikku pealinna tahaks minna küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar