Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Old Celtic Romances


Raamat: Old Celtic Romances: Including the Three Sorrows of Irish Storytelling by P.W. Joyce (1879, 2017) 
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39113186-old-celtic-romances 
Esimest korda avaldati see raamat aastal 1879 ja on sellest ajast saati olnud Kelti mütoloogiate klassikaline kogum. Raamat on koostatud tuntud folkloristi poolt, kes valis välja lood ja tõlkis need haruldaste Kelti käsikirjade pealt lihtsamasse, igapäevasesse Inglise keelde. Kuna paljud neist lugudest põhinevad reaalsetel ajaloolistel sündmustel ning legendidel, on nad olnud paljudele põlvkondadele rikkalikuks allikaks. Need lood on täis vapraid sõdalasi, kenasid neidusid ning koletisi. Neile kellele meeldivad Keldi mütoloogiad ja legendid pakub see kogumik tunde lugemisnaudingut vanimatest ning armastatud Iiri rahvajuttudest. 
History, Drama, Romance, 

Nagu ma juba varemgi olen öelnud, siis mulle meeldivad kõiksugu vanad müüdid ja legendid. Vanad Keldi romansid on just selline raamat, mis mulle sobis. Kuid see oli ka väga üllatav lugemine. 

Nagu vanad müüdid ikka, olid ka need lood täis kangelasi ja kurjameid ja koletisi ja kauneid neidiseid ning pikki reise ja veriseid lahinguid. Aga mida siin lugudes polnud olid õnnelikud lõpud ja õpetussõnad lugejatele. Need olid kas pikemad või lühemad lood kas ühe isiku või perekonna juhtumistest. Võiks öelda, et suurem osa lugudest uppusid verre, sest tundus et vanadel keltidel oli kombeks esmalt rünnata ja siis küsimusi küsida ja kui juba rünnati, siis ikka suurte armeedega (Fena) ja raiuti üksteist ikka seni kuni nende jalgealune maa oli verest läbi ligunenud.

Aga sarnaselt verele olid lood läbi imbunud ka maagiast, olgu see siis vana druiidide maagia või muu, kuid osa lugusid olid ümbritsetud rohelise maagilise uduga. Maagiat oli nii halba kui ka head, oli võõrasemasid kes nõidusid ära oma õdede lapsi või onusid, kes panid oma nõbudele peale needuseid, kuid oli ka head maagiat, et päästa kangelasi ja nende armastatuid või siis ravida kangelaste haavu kas salvidega või maagiliste õuntega.

 Ja nagu müütidega ikka on kõik kangelased suuremad kui tavaelanikud ja elasid kauem kui tavasurelikud ja kui keegi oli koletis, siis oli ta kõige räigem koletis ja kenad neidised on ikka kaunimad kui keegi kunagi näinud on ja kui keegi juba viha pidas, siis tegi ta seda kaua ja salakavalalt ja julmalt ning kui armastati, siis kogu hingest, kuni surmani.

 Kuid lisaks sellele kõigele oli lugude koguja siia lisanud ka ääremärkusi selle kohta, mismoodi on need vanad lood seotud reaalselt teada olevate faktidega, millised on legendides mainitud kohtade nimed tänapäeval ja millised uskumused on säilinud tänapäevani (näiteks on Iirimaal endiselt igas veekogus oma koletis). Lood on ritta seatud nii, et esimene lugu algab ajal, kui Iirimaal ei olnud veel ristiusku, kuid see lõppeb peategelaste ristimisega, mille järel nad otsekohe surevad ja nende hinged lähevad taevasse. Siin on ka kaks pikemat seikluse kirjeldust, mis on mingil määral väga sarnased, kuid üks neist on vanem, seega pikem ja mitte nii kristliku maailmaga seotud, kuid teine on lühem ja põhimõtteliselt kujutab endast kangelaste reisi läbi põrgu erinevate tasandite ja kui nad sealt taas lahkuvad, siis loomulikult nad kohe surevad. Lood ongi läbi põimunud nii druiididest, vanadust uskumustest kui ka ristiusust ja mida raamatu lõpu poole seda enam domineerib lugudes ristiusk ja iidsed suurt kasvu Dedannad kaovad.

 Need olid huvitavad lood, kuigi aegajalt tuli mul lugedes meeletult uni peale, kuid see võis olla ka tingitud sellest, et ma lugesin seda Kindlest, PDF versioonis, kus kirja suurus oli 4 ning ma ei saanud muuta kirja suurust, seega oli selle lugemine omaette pingutus. Aga huvitav oli ta ikkagi, vaatamata sellele, et lood tilkusid verest ja mitte ükski kangelane ei jäänud ellu, ning suurem osa lugudest rääkis rännakutest, mis võeti ette selleks, et kätte maksta kellegile, kes kuskil lahingu käigus oli tapnud kellegi isa, või siis keegi oli saanud endale noore naise, keda ihaldas kõrges vanuses kuningas ja seega pidid noored põgenema või saadeti keegi retkele lootuses, et need sealt retkelt kunagi ei naase. Julmad kui huvitavad lood, mis natuke meenutasid me oma hiigelkasvu iidseid kangelasi (ühes loos ma tõesti arvasin, et Suur Tõll on oma hobusega sinna jõudnud).

Hea lugemine!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar