Naised

Raamat: The Women by Kristin Hannah, tõlge Faina Laksberg (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/127305853-the-women 

Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.

Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.

Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.

History, Drama

Kristin Hannah raamatud keskenduvad ühele kindlale hetkele Ameerika ajaloos, kui naiste elud on eriti rasked ja seega on need raamatud tõsised pisarakiskujad.

Erandiks pole ka see raamat. Tõsi ta ju on, et ega me ei tea palju Vietnami sõjast või selle tagajärgedest ja veelgi vähem teame me sellest, kuidas käis seal sõjas käinud naiste käsi, sest enamasti räägitakse ju ikka sellest, kuidas mehed tulid tagasi vigastatutena ja raskete psühholoogiliste traumadega ja kuidas nad tõid tagasi kohalike naisi. Aga need Ameerika tüdrukud, kes läksid sinna vabatahtlikuna välihaiglatesse - see on esimene kord kui ma sellest midagi lugesin.
Ja jah, see oli hoolimatu, kuidas nad lükati sõjaväljale minimaalse väljaõppega ja eeldati et nad saavad hakkama. Ja nad saidiki, sest nad on ju naised ja me saame hakkama, me hoolitseme meile hooleks antute eest ja me teeme vigu ja usaldame valesid inimesi, kuid me saame hakkama.
See kuidas aga neid kodus vastu võeti - see on andestamatu. Mis tähendab, et kui sul pole püssi käes olnud ja sa pole “vaenlast” tulistanud, siis sa pole sõjaveteran!! Haavatuid lappida ja surijatel kätt hoida on psühholoogiliselt palju raskem! Ma loodan, et need asjad on muutunud, kuigi sõjavägi on ilmselt kõige viimane asi, kus asjad muutuvad.
See oli raske lugu, kuid lõpp oli siiski õnnelikum, kui oleks võinud arvata.