Catch-22

Raamat: Catch-22 by Joseph Heller (1961) 
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/168668.Catch_22 
Loo tegevus toimub II maailmasõja päevil, aastatel 1942-1944. Loos jälgitakse kapten John Yossariani elu U.S. õhuvägede B-25 pommitajana. Enamus sündmusi toimub väljamõeldud 256. üksuse baasis, mis asub Pianosa saarel, Vahemeres, Itaaliast läänepool. Loos räägitakse Yossariani ja teiste õhuväelaste kogemustest, kui nad püüavad selget mõistust säilitada täites kõrgemaltpoolt tulnud käsklusi lootuses, et nad saavad peale ülesannete täitmist koju naasta. 
War, Humor, History,
 

 Kui te vaatate ükskõik millist ingliskeelset nimekirja raamatutest, mida peaks elu jooksul lugema, olgu need siis top 10, 50 või 100, siis on seal alati sees ka Catch-22. Eelmine aasta lisandus see nimi ka peatselt ekraanidele jõudvate raamatute hulka. Kuna samanimelises seriaalis löövad kaasa ka George Clooney ja Hugh Leurie, siis tahtsin ma seda näha ja vaadatud ta saigi, mõtlesin et vaatan õhtul ära ühe osa ja siis oli kell viis hommikul ja kõik osad olid vaadatud :). Aga aitab küll seriaalist hetkel. 

See raamat, mis kuulduste järgi peaks tõlgituna ilmuma ka käesoleva aasta sügisel, on üks eriline raamat. Siin on huumorit, on draamat, absurdsust, tõsist, mõtlemapanevat ja masendavat, vihaleajavat ja inspireerivat. Minu jaoks sobib see raamat suurepärasel kahe teise „sõja“ romaani vahele, Šveiki ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid vahel – Šveik on I ilmasõda, Catch-22 II ilmasõda ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid on Lahesõda. Siin on sõjaväe reeglistiku ja sõjaväelaste auahnuse jaburust, pidevalt eluohtlikes situatsioonides olevate meeste balansseerimist hullumeelsuse ja selge mõistuse vahel ja seda kuidas sõda muudab inimese moraalitunnet ja kuidas kaovad piirid, mida tsiviilelus inimestele on seadnud ühiskondlikud tavad.

See raamat on täis sõnamänge ja verbaalset düsenteeriat ja lõputuid kordusi. Ning see catch-22 või suupärasem lõks-22 on põhimõtteliselt nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni. 

Ja nüüd veel natuke sarjast. Kui raamatus toimuvad sündmused suvalises järjekorras, ühes peatükis võib vabalt olla juttu sündmustest mis on aastase vahega (ja sellest ajahüppest saab aru alles siis kui oled raamatut edasi lugenud), siis sarjas on püütud asjad panna ikkagi loogilisse järjekorda, alustades kolonel Scheisskopf (kunagi kutsusin ma oma kassi samasuguse hellitusnimega :), küll maakeelse versiooniga) rividrilli hullusega ning lõpetades Yossariani viimase hullumisega. Tõsi, mõningad asjad on välja jäetud ja mõned asjad on juurde pandud, mõned tegelased on kokku kirjutatud ja mõned on välja jäetud. Aga see ei tee sarja sugugi mitte halvaks, pigem on sedasi lugu kergem jälgida. Sari keskendub ka rohkem loo koomilisele poolele, siin pole nii palju sõja tekitatud masendust ja meestel tekkivat depressiooni ning alati paistab päike sel väiksel Itaalia saarel, kuigi raamatus on palju vihmaseid ilmasid, kui nad lendama ei saa minna.

Raamat on suurepärane ning sari on võrratu, kuna annab raamatule palju juurde. Mina vaatasin sarja enne raamatut, seega teadsin mida oodata ja kõik mida ootasin, oli ka raamatus olemas.