Not Another Happy Ending

Raamat: Not Another Happy Ending by David Solomons (2013) 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35711967-not-another-happy-ending 
Vahel on vaja armastus ümber kirjutada … 
Jane Lochart on oma debüütnovelliga „Õnnelik lõpp“ saavutanud haruldase topeltedu – kriitikute kiituse ja raamatu müügiedu. Kuid nüüd, kui tal on uuest raamatust puudu veel vaid viimane peatükk, seisab ta silmitsi halvava kirjutamiskriisiga. Tal pole aimugi kuidas ta lugu lõppeda võiks … 

See aga pole kirjastajale, Tom Duvalile, sugugi hea uudis. Tema kirjastus on pankroti äärel ning ainuke asi, mis teda päästa võiks oleks Jane uus raamat. Kuid kui ta avastab, et tema tähtsaim kirjanik on kirjutuskriisis, saab Tom aru, et ta peab kas Jane kriisist välja tooma, või on tema kirjastusel kriips peal. Kõik teavad ju et kirjanikul on loominguks vaja olla õnnetu, seega otsustab Tom, et Jane aitamiseks tuleb tal neiu elu muuta põrguks … 
Romance, Humor 

Sellest on möödas peaaegu täpselt viis aastat, kui ma vaatasin filmi Not Another Happy Ending ja tellisin endale samanimelise raamatu Amazonist, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. Filmi olen ma väga kõrgelt hinnanud ja ka raamat oli väga hea – siin oli huumorit, oli armastust, oli raamatuid ja kirjastamist. Lugu jookseb ladusalt ja kiiresti. Kuid isegi kui filmi stsenaariumi on kirjutanud kirjanik ise, on siiski raamatus ja filmis erinevusi ja nüüd filmi uuesti vaadates tundsin ma puudust sellest, mille autor on filmist välja jätnud, koomilisel kombel, on autorist saanud ta oma raamatu tegelane :). 

Raamat on Jane Lochartist, kes on otsustanud, et temast saab kirjanik. Pärast seda kui töö juures tahetakse teda juhataja kohale edutada, otsustab ta et nii ikka ei lähe, et temast ei saa tavaline palgatööline, seega lahkub ta töölt ja kirjutab valmis raamatu, mis on juba ammu ta mõttes mõlkunud. Kuid siiani pole ükski kirjastus talle positiivset vastust saatnud. Ta on saanud juba 48 äraütlemis kirja, mille ta on pannud seinal olevale korktahvlile, mida ta kutsub oma piinatahvliks. Kuid siis see viimane kirjastus kuhu ta oma käsikirja saadab, kutsub ta kohale.

Tom Duval on väikese kirjastuse Tristesse omanik. Ta on poiss Saint Tropesist, kes on tulnud Šotimaale ülikooli ja talle meeldis sinne vihm ja lõputu hall taevas ja ta jääbki Šotimaale, et avaldada nende masendusest ja valust tilkuvaid lugusid ja et olla kirjanikega otsekohene ja karm, et nende keskpärased käsikirjad muuta menukateks. Temaga on koostööd teinud nii mõnigi nüüdseks kuulus kirjanik, kuid keegi neist ei taha temast enam midagi kuulda. Jane käsikirja ta esialgu ei loegi enne kui ta selle prügikasti saadab, sest sellel on kohutav pealkiri – „Minu isa lõputu meeleheide“. Kuid siis juhuse tõttu võtab ta käsikirja ikkagi prügikastist välja ja hakkab lugema ja otsustab Janele teise võimaluse anda.

Üheskoos kirjglikult tülitsedes ja vaieldes ja vihastades kirjutavad nad käsikirja ümber. See pidev ninapidi koos olemine ja toimetamise intiimne lähedus paneb kasvama midagi enamat kui lihtsalt kirjaniku ja toimetaja vaheline suhtlus. Seda seni kuni raamat on valmis ja trükist jõuavad kohale esimesed raamatud. Senine kutsikaarmastus lõppeb suure plahvatusega, sest Tom on muutnud Jane raamatu pealkirja, ilma et ta Janega oleks seda arutanud. 

Raamatutuur on Janele piin. Keegi ei ole esialgu tema raamatust huvitatud, kuid siis kui ühe ettelugemise lõpus on tema ümber hulk nuuksuvaid kuulajaid, kes haaravad raamatu riiulilt nii endale kui ka sõbrale, saab tema raamatule osaks ootamatu kuulsus. Kuid Tom ja Jane on endiselt nagu kaklevad kuked. Isegi see, et ühele alkkirjastamis sessioonile tuleb Jane kaua kadunud isa, ei muuda Jane ja Tomi suhtlemist. Nad vaidlevad ka siis kui nad istuvad Austeni kirjanduspreemia jagamisel ja ei kuulegi kui Jane nimi võitjana välja kuulutatakse. 

Jane kuulsus kasvab. Tal tekib uus kallim – filmistsenaariumite kirjutaja, kes võtab ette ka tema raamatu filmiks ümberkirjutamise ja kolib Jane juurde ning muudab ta elu õnnelikuks. Kuna Jane on Tristesse kirjastusega sõlminud kahe raamatu lepingu, peab ta Tomile veel ühe raamatu kirjutama enne kui ta temast igaveseks lahti saab. Ja esialgu lähebki raamatu kirjutamine ladusalt, kuid kui ta on jõudnud viimase peatükini ja helistab uhkelt Tomile, et kohe saab nende koostöö läbi, ei saa ta enam sõnagi paberile panna.

 Tom vajab Jane raamatut. Tema korterinaaber/parim sõber/aegajalt assistent/psühholoog/asendusõpetaja annab talle nõu, et enamus kirjanikke on vajanud emotsionaalset nullpunkti, et raamatut kirjutada ja Jane esimene raamat oli ju sündinud ta oma lapsepõlve masendavatest läbielamistest. Seega – eesmärk – rikkuda Jane õnnelik elu. Kuid selle ülesande käigus ei ole mitte Jane õnnetu, tema vestleb Darciga, kes ootab oma õnnelikku lõppu, kuid õnnetu on Tom. Kõik tema katsed annavad mingisuguse tagasilöögi talle endale, kuni ta leiab lõpuks selle viimase tõrvatilga, millega Jane õnnekarikas üle ääre ajada.

Siin raamatus on mitu erinevat armastuslugu, mis mitte kõik ei lõppe õnnelikult, kuid nagu ka pealkiri ütleb, et peagi nad olema lihtsalt õnnelikud lõpud, nad on natuke teistsugused õnnelikud lõpud. Kuid huvitaval kombel on autor need armastuslood filmist välja jätnud. Kuigi raamatu keskkosa on filmi pea sõna sõnalt ümber pandud, siis armastuslood ja kirglikud vaidlemised on puudu ja pärast raamatu lugemist uuesti filmi vaadates tundsin ma nendest väga puudust, sest just see andis raamatule selle tuumika ja kirgliku sisu, mis mind lugemas hoidis, sest seda on humoorikas lugeda ja alati tahad teada, millega siis seekordne sõnasõda lõppeb.

Väga hea lugemine oli, igatahes.

Kuna raamatus algas iga peatükk ühe vihmaga seotud laulunimega, siis lisan siia ka oma vihmaloo: