Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

Raamat: Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch by Terry Pratchett, Neil Gaiman (1990)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/229318.Good_Omens

Õhus on tunda Viimsepäeav hõngu. Vastavalt nõid, Agnes Nutteri, soodsatele ja täpsetele ettekuulutustele (mis said õnneks kirja pandud aastal 1655, enne kui ta kogu küla ja tema põletamist pealt vaatama olid tulnud külaelanikud õhku lasi) saab maailm laupäeval otsa. Sel laupäeval, kui täpne olla. Seega kogunevad nii hea kui kurja väed, neli maailmalõpu mootorratturit on oma võimsad raudratsud käima löönud ja teele suunanud ning maailma kaks viimast nõiakütti valmistuvad hea ja kurja võitluseks, relvastatuna imelike antiiksete instrumentidega ning nööpnõeltega. Atlantis on tõusnud, konnad langevad taevast, emotsioonid löövad lõkkele … Seega. Kõik tundub minevat täpselt jumalikule ettekuulutusele.

 

Kui mitte arvestada üht natuke pirtsakat inglit ning elupõletajat deemonit – nad mõlemad on elanud maiste surelike seas palju sajandeid ning neile on hakanud surelikud ja nende elustiil meeldima – kes ei ole eriti huvitatud eesootavast lõpust. Kui Crowley ja Aziraphale tahavad lõppu ära hoida, tuleb neil Antikristus leida ja tappa (millest on iseenesest kahju, kuna neile meeldib see jõmpsikas). Kuid nende plaanis on väike viga: keegi on poisi valesse kohta pannud …

Fantasy, Humor

Kevadel kui Good Omens lühisari esilinastus, siis vaatasin ma selle esimesel võimalusel ära, kõik 6 osa järjest, sest kui juba ühte hakkad vaatama, siis ei saa enne lõpetada, kui kõik on vaadatud. Lisaks lugesin ma ka Neil Gaimani artiklit, kuidas raamat sarjani jõudis ja kuidas ta lisas sarja osasid, mida nad Pratchettiga olid kirjutanud, kuid mis olid raamatust välja jäänud. Samuti nägin ma ka kommentaare, et need kes raamatut on lugenud, neile ei meeldinud sarja lõpp. Seega oli mul ettekujutus, mida ma lugema hakkan ja ka lugejate arvamused nähtust.

Pärast lugemist pean tõdema, et kõige paremad ekraniseeringud tulevad ikka siis kui kirjanikud ise kirjutavad käsikirja ja on filmimise juures. Raamat on suurepärane ja sari annab väga palju juurde ja teeb kogu loo veelgi parmaks.

Lugu on siis viimastest päevadest enne maailma lõppu. Kõik saab alguse noh tegelikult ju päris alguses, kui Aziraphale ja Crowley „aitavad“ inimesed paradiisist välja. Palju sajandeid hiljem, üksteist aastat tagasi, antakse Crowleile ülesanne viia vastsündinud Antikristus tema uue perekonna juurde ja võtta nendelt nende vastsündinud poeg. Sünnitus toimub Saadana Lobisejate kloostris, kus on lisaks väljavalitud perele ka teine pere, kellel samuti just sünnib poeg ja kui on juba kolm muutujat siis on võimalused muutusteks ka suured, eriti kui tegu on Lobisejate õdedega, kes muidu võivad üsna ullikesed olla.

Ja nüüd, 11 aastat hiljem, jõuab maale Põrgukoer, asuvad teele neli Maailmalõpu mootorratturit, nooruke nõid läheb uurima väikse küla ilmafenomeni ja värske nõiakütt saadetakse nõida otsima. Kuigi kõik eesootav on juba kolmsada aastat tagasi kirja pandud soodsalt ning täpselt Agnes Nutteri poolt, siis kolmesaja aasta tagune keelekasutus ja Agnese arusaam tänapäevastest asjadest ei pruugi olla väga arusaadav neile, kes hetkel maailmalõpu lävel on.

Segadust, nalja, huvitavaid mõtisklusi ja vestlusi, mõtlemapanevaid vihjeid, mis on kenasti ja arusaadavalt Prachetti ja Gaimani ääremärkustega lahti seletatud. Suurepärane lugemine!

Ja mulle meeldis seriaali lõpp, sest raamatus ainult vihjatakse, et Crowley ja Aziraphale jaoks ei olnud kõik veel lõppenud, kuid sarjas läheb lugu grammikese kaugemale. Ja mulle meeldisid ka need vahepalad, mis näitavad nende kahe ühist minevikku. Väga hea miniseiraal.