Gone Viking

Raamat: Gone Viking by Helen Russell (2018)

Hinne: B++

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35720162-gone-viking

Alice Ray on üleväsinud ema, kes arvab, et tal on kõik kontrolli all – tal on ju auto pagasinikus NELI kotti hädavajalikuga. Kuid pärast seda, kui ta on end töö juures korralikult alandanud, annab ta lõpuks järele oma õe palvele minna vägagi vajalikule puhkusele.

Kuid see pole kaugeltki see luksuslik spa puhkus, mida Alice lootis – selle asemel leiab ta end hoopis Taanist, keset pärapõrgut, „Kuidas olla Viiking“ kogemusretkelt.

Kas õed õpivad lõpuks üksteisega suhtlema või kas nad leiavad oma sisemise sõdalase, et olla paremad võitlejad?

Kaks õde. Üks Skandinaavia puhkus mida nad kunagi ei unusta.

Drama, Humor

Gone Viking on ühtpidi suurepärane lugu naistest, kes on end aastaid surunud vormi, mida ühiskond neilt ootab, ning nüüd on neil võimalus end vabaks lasta, leida iseennast, leida oma tegelikud soovid ja võimed. Teisalt on see lugu õdede suhtlemisest. Vanemast õest, kes on pärast ema surma pidanud olema tugev, kuid see oli tollase teismelise jaoks liiga raske. Ning nooremast õest, kes on alati tundnud end teisejärgulisena ja ebasobilikuna. Täiskasvanuna suhtlevad nad vaid kombepärast, kumbki ei kiida teise elustiili heaks ja kui nad „viikingitena“ ausad on, siis tehakse selle aususega üksteisel rohkem haiget kui head, sest ausus muutub süüdistamiseks ilma teise osapoole ärakuulamiseta. Selles loos on huumorit, situatsiooni koomikat, mahlakaid ütlemisi ja inspireerivat vabadust.

Alice on hambaarst/kirurg. Ta on kahe lapse ema. Ta abikaasa on kodune, kirjutades juba aastaid uurimistööd kiviringidest. Kuid Alice ei saa oma tööedu kodus nautida, sest ta lapsed ei kuula teda ja abikaasa veedab rohkem aega telekat vaadates kui kodu ja laste eest hoolitsedes. Kui Alice õde Melissa suudab lõpuks teda veenda temaga koos puhkusele minema, on see tema jaoks suur asi, sest ta ei suuda kontrolli kodus käest lasta.

Kui nad Taani jõuavad avaldab Melissa Alicele, kuhu ja milleks nad lähevad ja see polnud sugugi see mida Alice oma puhkuselt ootas. Nemad ja veel kaks naist, lähevad koos palja ülakehaga viikingiga metsa, kus nad õpivad toitu hankima, uluaset ehitama, mõõka sepistama, kirvest viskama, paati ehitama, purjetama ning lõpus ootab neid berserki jooks. Neli linnaelanikku ei sobi esialgu kohe üldse keset metsikut loodust, kuid miskitmoodi saavad nad toidu hangitud, peavarju ehitatud, kui nende kartmatujuht teisel peval toidumürgituse saab, viivad nad mehe tema eluasemesse, kus nende väljaõppe võtab üle mehe abikaasa, kellel on lisaks haigele mehele vaja hoolitseda ka kolme erivanuses rübliku eest.

Alice vaatab Inge elukorraldust ja kadestab teda, sest tema lapsed ei aita teda kunagi kodustes töödes, tema ei suuda kunagi võtta toidutegemist sellise kergusega ega ka kodukoristamist nii hoolimatult. Inge teeb kõike nagu muuseas, kuid samas ei karda ta ka tunnistada, et vahel ta ei suuda, vahel on tal vaja puhkust ja ka tema keha on täis venitusarme ja ka tema pole alati oma mehega rahul, ning ta ei imestaks üldse, kui paari aasta pärast nad üldse lahku lähevad.

Kui Alice on korraarmastuse elus kehastus, siis Melissa on vastand, tal on lemmikriided ja õnnelikud sokid, mida ta kunagi ei pese, sest siis ei pruugi nad enam õnnelikud olla. Tal on maja täis erinevaid loomi ja ta riided täis loomakarvu. Ta ütleb seda mis tal pähe tuleb ning ta ei hoia ka õe asju saladused, kuid kui tal on võimalus siis usub ta oma õest alati halvemat ja süüdistab teda igal võimalusel hooilmatuses ja isekuses.

Mets ja meri ning eraldatus (koos kohaliku puskari lonksuga) toob naistes välja aastaid pulbitsenud tunded ja mõtted ning hetkeks tundub, et õdede suhted on igaveseks rikutud. Kuid kas on parimat parandajat ja liimi kui eluohtlik olukord ning uus ühine joomine?

Kui õed lõpuks üksi metsa viiakse ning tagasi koju jooksma peavad, siis ühine südamest hullunud karjumine ja nutmine parandab selle, mis lõhuti juba lapsepõlves..

Kuigi põhiline on Alice ja Melissa lugu, siis ka teised naised on loos tähtsad. Ja paar Ingele omastatud elutarkust jäid mul kohe eriti meelde:

Vikings help themselves /../ You’re not some maiden who needs to be saved from the dragon, you are the dragon.

/../ if I’m ever in doubt, I just let go of my head and remember to be in my body instead.

Here I am! Battle scars and all …

Hea lugemine, siin on nalja ja mõtlemapanevat ning vihaleajavat, kuid ma usun, et igaüks leiab siit endale midagi, mis just talle just sellel hetkel sobib.