Tulejumal

Raamat: Brandmannen by Ulf Kvensler, tõlge Maarja Aaloe (2024) Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/239588734-tulejumal 

Isak töötab koduhooldajana ühes väikeses Smålandi asulas. Ühel päeval võtab temaga ühendust ta isa, rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, kes ta lapsena maha jättis. Nüüd on isa suremas ja tahab ära leppida. Ta tahab ka oma varanduse testamendiga Isakule jätta – ehkki teatud tingimustel. Isak sõidab koos oma tüdruksõbra Maddega isale külla ja nad tõmmatakse psühholoogilisse mängu, kus piir tegelikkuse ja õudusunenäo vahel muutub üha hägusamaks. Algab mäng elu ja surma peale. 

Thriller, Crime, Mystery

Kuigi seda raamatut liigitatakse krimi alla, siis mina paneks ta pigem psühholoogilise peredraama, õuduka alla. Jah siin on krimi elemente, kuid see pole siiski krimi, sest siit puuuduvad need tüüpilised küsimused, millele krimi (ükskõik kui verine krimi) üles ehitatakse - kes tapeti?, kuna tapeti?, miks tapeti?, kes tappis?. Siin on teada, et surnud on Isaku õde ja ema, ja ka see on teada, et nad surid tulekahjus (selle tagajärjel). See pole krimi, see on psühholoogiline rännak täis manipulatsiooni ja õudusunenägusid, millele Isaku tõmbab tema isa. Sellel rännakul kisub isa lahti vanu haavu ja manipuleerib Isakut tegema asju, mida ta kaine peaga kunagi ei teeks. See on pikka mäng, mida isa on alustanud juba aastaid tagasi ja see on julm mäng, mida juhib suurusehullustusega sotsiopaat, kes manipuleerib teda ümbritsevaid nagu psühhopaat.

Autor isegi ütleb ühes kohas, et kõik toimuv jätab Isakule räpase tunde, ka lugejana oli mul vahel tunne, nagu oleks mind uputatud sopa sisse ja siis välja tõmmatud, ning kuivama jäetud. Oli lõike, mida lugedes ma raputasin pead nii intensiivselt, et riskisin kaelavaluga. Need unenäod/hallutsinatsioonid olid nii elavalt kirjeldatud, et ma tõsiselt imestan, et need mu oma unenägudesse üle ei tulnud.

Ma ei oskagi seda raamatut tegelikult hinnata, ühtpidi oli ta ju hästi kirjutatud, kuigi teema oli haige-eesli-sonimine, kuid teisalt oli see ikkagi haige-eesli-sonimine, isegi kui see oli hästi kirjutatud. Kuna see on meil raamatuklubi raamat, siis saab huvitav olema, kuidas me psühholoogid sellesse raamatusse suhtuvad, või kas nad seda üldse lõpuni loevad.

Hide and Seek

Raamat: Hide and Seek by Chris Carter (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/245136580-hide-and-seek 

Mis siis, kui miski sinu elus pole tegelikult see, millena see paistab?

Pärast aastaid vägivaldses abielus lõksus olemist leiab Sam Stewart viimaks endas piisavalt julgust, et anda oma abikaasa Nelson kohtu alla. Kuid enne kui mees vanglasse saadetakse, lausub ta ähvarduse: „Ma tulen sulle järele. Ükskõik kui kaua selleks ka aega kulub.”

Ja Nelson Stewart ei ole mees, kes loobiks tühje lubadusi.

Sam saab uue nime ja uue identiteedi. Mary Smithina kolib ta teisele poole riiki, et alustada uut elu. Kuid ta teab liigagi hästi, milleks tema endine abikaasa võimeline on – ning et tema haare ulatub kaugele väljapoole vanglamüüre.

See, mis pidi olema Mary uus algus, kujuneb tema elu suurimaks kassi ja hiire mänguks, kus miski pole päris see, millena näib. Üks peidab end ja teine otsib, ükskõik kui kaua selleks ka aega kulub. Sest mõne inimese jaoks võib kättemaks olla tõeline kunstivorm.

Romance, Criminal Mistery

Carter lubas, et järgmisena kirjutab ta armastusromaani ja mingis mõttes ta seda ka tegi, kui ta poleks Carter, kui ta ei teeks seda talle omaselt, mängides oma tegelastega ja lugejatega.

Jah, see on armastuslugu, esmalt valesti läinud armastuslugu, siis leitakse uus armastus, mis tundub olevat see ainus ja õige, kuid … selleks hetkeks oleme jõudnud alles poole raamatu peale ja kui te olete seni vastu pidanud, siis ootab teid ees carterilik psühholoogiline põnevik ja lugeja ei saa sugugi kindel olla, kas ta ikka on eelnevast õigesti aru saanud.

Raamatu tutvustus annab edasi sellest raamatust vaid väikese osa, sest suurem ja tähtsam osa on just raamatu teises pooles. Kui te olete esimest poolt tähelepanelikult lugenud, siis ilmselt olete juba varem ära aimanud, et miski siin pole nii nagu näib. Seda võiks kokku võtta umbes nii - pikk ja aeglane sissejuhatus, mis on täis vihjeid tähelepanelikule lugejale, edasi tuleb Carteri versioon Sinihabemest, ning raamat lõppeb nagu üks korralik psühholoogiline krimi lõppema peab, seletustega ja paljastustega.

Fantastiline lugemine, lihtsalt alguses peab olema kannatust. Pikk mäng, kus on mitu mängijat, mitu kihti ja keegi ei tea, millal see kõik tegelikult alguse sai.

Hunditund

Raamat: Minnesota by Jo Nesbø, tõlge Riina Hanso (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/245413860-hunditund 

Kui sul pole ei välimust, raha ega sarmi, tuleb konkurentidest kõvemini tööd rabada. Niisama lihtne see ongi. Järelikult Bob Oz rabab. Nii Minneapolise politseiuurijana kui ka naisi sebides.

Bob Oz ei anna iial alla. Isegi mitte siis, kui ta vägivallatsemise pärast uurimisest kõrvaldatakse. Kui relvakaubitseja Marco Dantet üritatakse tappa, ei lase Bob end vanemkomissari korraldustest heidutada. Juhtum äratab Bobis mälestuse, mille ta sooviks parema meelega kalevi alla jätta.

Thriller

“Hunditund” on kaasakiskuv politseidraama, mis võib üheaegselt tekitada nii vastikust kui ka kaastunnet. See jääb täpselt hetk enne seisma, kui sellest võiks saada kõhekrimi.

Nagu ka teised Nesbø raamatud, on ka see nii filmilik, et võid endalt mitmeid kordi küsida, kas ma olen seda juba ekraanil näinud. See meenutab näiteks “Telefoniputkat” või teisi selliseid kassi-hiire mängu põhiseid sarimõrvari filme. Ja täpselt nii nagu ühes korralikus krimis ikka, tutvustatakse lugejatele tegeliku paralast suhteliselt raamatu alguses, lihtsalt lugeja ei tea veel siis, et see on see, kes tegelikult nende tulistamiste taga on. Raamatu lõpus võid endalt täiesti küsida, kas tal oli õigus nendeks tegudeks, sest tema oli ka pidanud kogema julmust nende inimeste tegude pärast. Keegi pole ju kunagi üdini halb või üdini hea ja heast halva poole lükkavad meid hetked, kus meil tuleb valida andestuse ja kättemaksu vahel.
Lisaks krimile on siia põimitud ka natuke poliitikat, mis võib raamatu mõneme lugejale vastumeelseks muuta, kuid see on möödapääsmatu lisand, kui arvestada millest on jutt ja millisesse aega on Nesbø loo asetanud.
Suurepärane lugemine igatahes.

Last Girl Ghosted

Raamat: Last Girl Ghosted by Lisa Unger (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58839058-last-girl-ghosted

Mõtle kaks korda, enne kui paremale lükkad.

Ta kohtus temaga kohtinguäpi kaudu. Intrigeeriv pilt ekraanil, kohting kesklinna baaris. See, mis pidi olema vaid kiire juhusuhe, muutus kiiresti millekski enamaks. Ta armus temasse jäägitult. Vahel juhtub nii, et tugev side täiesti võõra inimesega tabab sind ootamatult. Kas see võis olla armastus?
Aga siis, kui asjad hakkasid tõeliseks muutuma, jättis mees kohtingule ilmumata. Seejärel kadus ta täielikult — profiilid kustutatud, telefon välja lülitatud. Naine jäi ghostimise ohvriks.
Võib-olla oli see tema enda süü. Ta jagas liiga palju ja liiga kiiresti. Aga kas naised ei mõtle alati nii, et nemad on süüdi? Peagi saab ta teada, et oli teisigi. Tüdrukuid, kes arvasid, et on armunud. Tüdrukuid, kes hiljem kadunuks jäid. Ta otsis ühendust, aga nüüd otsib ta vastuseid. Järgides digitaalset jäljerada mehe pimedasse minevikku ja ka enda omasse, alustab ta ohtliku jahti. Ja ta pole enam kindel, kas tema on kiskja või saak.
Psychological Thriller

Lisa Unger oskab kirjutada päris häid psühholoogilisi põnevikke ja ka see pole erand, kuid see pole ta kõige tugevam.
Seekord on siis lugu ohtlikust ghostimisest. Kõik algab kui muinasjutt (pidagi meeles, et kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis see ka tavaliselt nii on) ilus ja hoolitsev mees kohtinguäpis, liigub kiiresti niites neiu jalust. Kuid siis järsku kaob. Ei järgne isegi mingit olen-hädas-saada-raha skeemi, ta lihtsalt kaob. 

Kuid siis ühel päeval ilmub ta välja, hoopis teise naise seltskonnas ja tuleb välja ka et hoopis teise nimega, hoopis muu aadressiga ja töökohaga. Ja tema eelmised kallimad … nad kaovad.
Järgneb tõsiselt ohtlik kassi ja hiire mäng, mis lõppeb vägagi julmalt.
Kuid raamatu lõpp … seda poleks ma küll osanud oodata ja minu jaoks rikkus see kogu eelneva ära. Iseeneset ju hea lugu, kuid miks oli vaja sellist ninnunännu lõppu.