Hinne: D
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45303356-nukuvabrik
London. 1850. Hyde parki kerkib Suur näitus, ning keset ehituse
pealtvaatajaid kohtuvad kaks inimest. Lootustandva kunstniku, Irise jaoks on
see lihtsalt üks juhuslik kohtumine – unustatud hetk hiljem – kuid Silas, keda
võlub kõik imelik ja ilus, on see kohtumine uue alguse märgiks.
Kui Irist palutakse olla prerafaeliitide vennaskonda kuuluva kunstniku
Louis Frosti modell, nõustub ta tingimusel, et mees õpetab ka teda maalima.
Ühtäkki avaneb maailm Iirise ees ning nüüd täidab tema maailma kunst ja
armastus.
Kuid Silase mõtteid täidab vaid üks asi sellest ajast peale, kui ta
Irist kohtas, ning tema kinnisidee muutub üha tumedamaks …
History, Mystery, Drama
Esiteks tahan ma tänada kirjastust Pegasus, et nad tõmbasid
loosirattast välja just minu nime. Selle raamatu ilmumist on saatnud päris
korralik eelreklaam. Kuigi on tegu debüütromaaniga, on seda ette juba kiidetud
päris paljudes kanalites ja Pegasus tõmbas raamatu ilmumisele ka päris head
tähelepanu sellega, et nad kutsusid lugejaid valima, kumb kaanekujundus neile
rohkem meeldib. Kuid minu nimi oli Lugemise väljakutses toimunud loosimise
sõelumiskübaras. Seega tänan Pegasust veel kord!
Aga nüüd ka raamatust. Minu jaoks oli see segu paar aastat tagasi
loetud raamatust Ophelia’s Muse ja Parfüüm: ühe mõrva lugu. Ophelia’s Muse oli
samuti prerafaeliitide vennaskonnast – täpsemalt Dante Rossettist ja Lizzie
Siddalist, ning Parfüüm oli ekstsentriku kinnisideest. Ja siis lisage juurde
kõik need Hollywoodi politseisarjad, kus lahendatakse sarimõrvarite juhtumeid.
Kui te vaatate Victoria telesarja, siis tema lugu on ka just sinna jõudnud, kus
Albert ehitab oma Kristallpaleed, seega on ka sellest natuke selles raamatus. Et
siis, minu jaoks oli see üks suur segu teistest lugudest, noh tegelikult, kui
olete lugenud sõnaraamatut, siis kõik muu on juba plagiaat :).
Olen taas raamatust kõrvale kaldunud, aga põhjus on ilmselt selles, et
see polnud kohe üldse mitte minu raamat. Kahjuks. Ma nii tahtsin, et see raamat
mulle meeldiks, kuid kahjuks ei suutnud ta mind köita. Kuigi on tõsi, et mulle
üldiselt meeldivad sellised lood, kus ma taban pahari üsna varakult ja
ülejäänud raamatu naudin loo arengut, kuid selles loos puudus see miski, mis
oleks põnevust pakkunud. Pigem oli lugu liialt etteaimatav, liialt ideaalne,
liialt … mingimääral nagu prerafaeliitide maalidki – ilusad ja tõepärased, kuid
liialt ilusad, idealistlikud ja punapäid ülistavad. Olles lugenud Lizzie lugu
ja näinud Effie Gray filmi, ootasin ma sellest loost midagi enamat, kuid seda
õige tunne ei tekkinudki.
Iris ja tema kaksikõde Rose on nagu tüüpilised kaksikud, kes ei saa
teineteiseta, kuid samas peab üks neist ikka olema see kuri kaksik. Loomulikult
peab Irisel olema „üllatav“ sidekick
Albie, kes aitab Irist ning on seotud ka Silasega. Silas peab loomulikult olema
psühhopaat, kes esialgu väliselt võib paista väärika veidruste ärimehena, kuid
sisemiselt on tegu äärmiselt haige inimesega. Ning Irise kangelane ja päästja,
kunstnik Louis peab ju olema nagu üks kunstnik ikka, libekeelne, abielus ja
igati toetav ning kuud ja tähti kokku lubav, kuid lõpuks ikkagi armastav. Nende
lugu liigub liialt sujuvalt, liialt ilusalt – saate aru küll, mida ma mõtlen,
kõik jookseb nagu rööbastel, Iris on oma kunstnikuunistustega edukas, Rose on
oma kadedusega õel, Albie on kahetsev abistaja, Silase hullus üha süveneb ja
Louis on üllatavalt kombekas kaitsja. Loo algusest saati valmistatakse lugejaid
ette kõige õudsemaks ja kui see lõpuks kätte jõuab, siis …
Nagu ma juba ütlesin, ma nii väga tahtsin, et see raamat oleks mulle
meeldinud, kuid kahjuks ei olnud see minu raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar