Raamatu autor jutustab ja joonistab tõestisündinud loo lapsepõlvekodust Pärnus Tui tänaval aastast 1965.
Väike Piibe jalutab oma koduhoovis, uurib naabritädide elamist-olemist ja mängib aias suure tamme all. Vastastädi juures külas olles mängib ta vana nukuga, mis kuulus kunagi ühele tüdrukule, kes selles majas varem elas. Koos nukuga ronivad nad üles trepist, mis lõppeb koridori laes. Sealt edasi polnud enam kuskile minna.
Kuid see vaid näis Piibele pimedas ruumis, et trepp ei vii kuhugi. Nukk leidis trepil edasipääsu ajas tagasi.
Children, Horror
See pilguheit mineviku, autori mälestustesse tema lapsepõlvest, on tegelikult päris õõvastav. Mõni asi tuli tuttav ette ka oma lapsepõlvest Need sügavad lombid kuhu sisse sai kevadeti ronitud ja erinevad tädid erinevates korterites erinevate lõhnadega ja lugudega, mõni hirmutav ja mõni sõbralik. Kõrgele ronimine oli põnev, kuid alla ei julgenud kuidagi tulla. Kuid hirm, et kuskile keelatusse kohta minnes sinna kinni jääd ja keegi teine sinu elu üle võtab, on mulle võõras, minul olid muud hirmud.
Selline imelik mälestuste hirmulugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar