Suvepäevad

Raamat: Summer Days (Fool’s Gold #7) by Susan Mallery, tõlge Raili Puskar (2012) Ersen, RR, A Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17259931-suvep-evad       

Ootamatu maadekonflikti tõttu leiab Rafe Stryker end kohast, kuhu tõotas enam mitte iial naasta: Fool’s Goldist, Castle’i rantšost. Ta on teeninud armutute vastastega rinda pistes miljoneid, kuid miski ei valmistanud teda ette vastamisi minekuks kangekaelse ja ilusa Heidi Simpsoniga. Ja Rafe on äärmiselt üllatunud, avastades, et peab Heidit ja kauboielu palju huvitavamaks, kui oli valmis tunnistama.

Heidile on Castle’i rantšo kodu, mida ta on kogu elu tahtnud. Pärast ratastel veedetud elu on elavaloomuline linalakk lõpuks ometigi kodusadama leidnud. Ta ei kavatse sellest võitluseta loobuda – ka mitte mehe pärast, kelle öised suudlused panevad teda ihkama midagi mitte nii väga... moraalset.

Ja sedamööda, kuidas neist kahest saavad kirglike vastaste asemel lihtsalt kirglikud, avastavad nad, et suvearmastus võib kesta kogu elu.

Romance

Kust siis alustada. Rohkem ma Susan Mallery raamatuid ei loe, ühest piisas, vahel oli tunne et liigagi palju sai. Ma ei mäleta, kes oli see autor, kelle intervjuu ma lugesin, kes rääkis oma kohtumisest mitme erineva autoriga, kelle seas oli ka “naistekate” autor, kes oli vägagi kindlalt öelnud, et tema kirjutab oma raamatud ühe soojaga, ilma et ta pärast kirjutatut üle loeks. See raamat on täpselt selline, mida pole pärast kirjutamist üle loetud, sest siis oleks autor ilmselt märganud neid jaburaid vigu, millest see lugu suisa kubiseb.

See oli tõsiselt jabur lugu. Raamatu alguse räägitakse sellest, kuidas kangelase ema on ostnud osa rantšost põrsana kotis ning ka kangelane ise, kes on edukas ja kindlakäeline ärimees, on ostulepingule pimesi allakirjutanud. Samas ega kangelanna parem pole - tema on ostnud rantšo, milles osa on tema vanaisa maha müünud, et oma tuttava ravi eest maksta, ning kui see välja tuleb, siis ei küsi ta raha mitte vanaisalt või sellelt tuttavalt, kes nüüdseks terve on, vaid lubab ise kõik maksta. Ja siit see lugu siis alguse saabki, et kangelane tuleb oma ema ostetud kogu rantšot endale nõudma. Kuid kangelanna, oma blondide patsidega ja roheliste silmadega (selline korralik klassikalise Heidi nimekaim), kitsekarjaga ja sõpradega, kes on tema poolel vaatamata sellele pettusele, mis normaalses olukorras oleks süüdlased vangi saatnud ja sellega oleks lugu lõppenud, kuid siin tehakse hirvesilmi, ärimehest saab Adonis sadulas, kisutakse südamekeeli, korraldatakse lisapettusi, tehakse suuri plaane olematu omandiga, koostatakse “üllatus” loomade vanadekodu ning otse loomulikult leitakse “sisemised jumalannad” ja “koopamehed” üksteise paljastes kehades, millele järgneb loomulikult pettumus ja vihastamine, mis viib lõpptulemusena tagasi voodisse ning siis “igavese õnne” sadamasse. 

Lisaks neile eelmainitud asjadele oli siin suurel hulgal asju, mis annavad korraliku trenni silmalihastele ning ka kannatusele. Kokkuvõtteks oli see üks piisavalt jabur lugu, et rohkem selle sarja raamatuid lugeda ei taha, sest ilmselgelt poleks ka sealt midagi head oodata.