The Sun Sister

Raamat: The Sun Sister (The Seven Sisters #6) by Lucinda Riley (2019)

Hinne: B-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35148215-the-sun-sister

Väljapoole paistab Electra d’Apliese olevat naine, kellel on kõik olemas: olles üks maailma ihaldatavaimad modelle, on ta ilus, rikas ja kuulus. Kuid selle välispinna all on tema elu täis tööga seotud stressi ning Electral on olnud probleeme selge mõistuse säilitamisega. Kõigele annab veel omakorda löögi tema isa, Pa salti, surm. Pa Salt on salapärane miljardär, kes on lapsendanud üle kogu maailma kuus tüdrukut, kui nad olid alles imikud. Electral on raske selle kõigega hakkama saada, seega otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest, et teda piinavat valu vaigistada. Teda ümbritsevad inimesed on mures ta tervise pärast ning kõige selle keskel saab ta kirja võõralt naiselt, kes väidab end olevat tema vanaema …

On aasta 1939, Cecily Huntley-Morgan reisib New Yorgist Keniasse, sooviga oma murtut südant parandada. Ta on külla kutsustud ristiemale, kes on osa kurikuulsast Happy Valley grupist. Peatudes looduskauni Naivasha järve kaldalm tutvub ta Bill Forsythega, veendunud poissmees ning loomapidaja, kes on lähedastes suhetes kohaliku Maasai hõimuga. Kui Cecily leiab end ebameeldivast situatsioonist ja Euroopa on sõja lävel, ei jää tal muud üle, kui vastu võta Billi abieluettepanek. Ta kolib Billi juurde Wanjohi orgu, kuid Bill on pidevalt karjaga savannis, seega on Cecily pidevalt oma südamevaluga üksi. Seda seniks kuni ta leiab majalähedasest metsast hüljatud vastsündinu …

Drama, History

Kuues osa Seitsme õe lugudest on siis Electra lugu. Electra on see õde, kellest on siiani kõige vähem kuulda olnud. Teame et ta on modell, kelle nägu tunneb kogu maailm, et ta on tujukas ja et keegi ei saa temaga kuidagi kontakti.

See oli raamat, millest on väga raske kirjutada. Ühtpidi oli see väga hea raamat, rileilik raamat, kuid teisalt oli see minu jaoks selle sarja kõige ebameeldivam raamat. Ning samas oli see selline raamat, mis iga paari lehe järel tekitab tahtmise nutta (mitte selle pärast, et raamatu on halb, vaid sisu pärast). Vastuoluline lugemine läbi kogu raamatu.

Mis oli head? Loo ülesehitus, karakterid, ajaloolise reaalse isikuga seotus.

Mis oli see, mis mind häiris? Mind häiris see, kuidas Electrat kirjeldatakse, kuidas ta võib lõpmatuseni elada vaid Grey Goose’ ja heroiini tarbides, ilma et see kuidagi ta välimusele või tervisele mõjuks, et tal tasakaaluprobleeme või kõnega raskusi tekiks, rääkimata järgmise hommiku pohmakast – võiks suisa öelda, et tema mõnuainete tarbimine on suisa meeldiva ja inspireeriv, sest kui kõik narkarid oleks maailma ilusamad ja paremini tasustatavad inimesed, miks nad siis peaks sellest loobuma – Live fast, die young? Alles siis kui ta segab sellesse kompotti juurde pihutäie unetablette, läheb asi halvaks. Ja siis ka, pole palju vajagi, kui ta on taas puhas ja tagasi reel. See kõik oli minu jaoks liiga „lilleline“ ja „kerge“.

Teine asi, mis mind tõsiselt häiris oli see, milline oli tema uus kiindumuse objekt – mees, temast vanem, jurist ning äärmiselt mõjutav, võiks suisa öelda, et manipulaator. Mulle ei istu sellised inimesed, olgu nad siis reaalses elus või raamatulehtedel, kuid kui nad suruvad peale oma mõtteid ja teevad maha teiste mõtteid, siis mina pigem eemalduks sellisest inimesest, kui ei jookseks ummisjalu tema poole. See tundus nii vale, kuid võib-olla ongi Electrale sellist isikut kõrvale vaja, kes teda kindla käega libedast teest eemale juhiks.

Ajalooline osa sellest raamatust meenutas mulle väga Meryl Streepi ja Robert Redfordi filmi (ok, SYdney Pollacki filmi) Minu Aafrika. Kogu see HappyValley grupp (Kiki Preston, Alice de Janze, lord Erroll, Diana ja Jock Delves Broughthon) on ju päriselt olemas olnud inimesed, kelle lugudega on seotud siis Electra vanavanemate lugu. See oli huvitav ja Aafrika looduse kirjeldused on nii ilusad.

Huvitav lugu, kuid minu jaoks nii vastakaid tundeid tekitav. 

Ja see lõpp?!?!!? Deem. Seitsmendat tuleb nüüd ju veel aasta oodata!!!