Või kas ikka on? Kas kõik on piisavalt hea?
Diana ja Oliver pole kuid seksinud ning nende intiimsus tundub pigem mälestuse kui reaalsusena. Diana hubane elu Dallases Texases on muutunud üha piiravamaks. Ta on rahutu ja kaugeneb Oliverist iga päevaga.
Reis vana sõbra juurde Santa Fesse paneb Diana meenutama naist, kes oli varem edasipürgiv kunstnik; keegi, kes oli pühendunud loovusele, spontaansusele ja sensuaalsusele. Oma minevikus – eriti koos Jasperiga, särava fotograafiga, kellega tal oli kunagi unustamatu armusuhe – lasi Diana endal fantaseerida, lasi oma kehal teed juhtida. Ta oli täiesti... elus.
Dallasesse naastes otsustab Diana taasavastada selle sügavalt tundva naise, kes ta kunagi oli. Ta hakkab intervjueerima teisi naisi, maalides nende portreesid samal ajal, kui nad räägivad. Ta julgustab neid andma häält oma salajastele soovidele, jäädvustades samal ajal nende sügavaimad ja isiklikuimad fantaasiad.
Aga kas Dianal on võimalik taastada oma sensuaalsem mina ja säilitada abielu, millele ta oli pühendunud? Mis siis, kui soovidega kaasa minemine tähendab selle turvalise elu lõpetamist, mida ta on nii hoolikalt loonud?
Romance
Kui raamatu pealkiri on sinu enda nimi, siis tuleb ju raamatut ka lugeda, mis sellest, et esimene mõte, mis selle pealkirjaga tuleb on Michael Jacksoni laul. See oli üks omamoodi aga vägagi meeldejääv lugemine.
“Dirty Diana” pole kuidagi seotud selle lauluga, mida ma mainisin, see oli peategelase kunstniku nimi, kui ta oli noor, fantaasiaid täis kunstnik, kes oma diplomitööks intervjueeris naisi, lastes neil rääkida nende kõige meeldejäävamast seksuaalsest kogemusest või üheöö suhtest. Kui pildid olid valmis, tegi ta neist raamatu ja see müüs suhteliselt hästi, kuid mitte piisavalt, et ta oleks saanud ainult kunstile pühenduda. Õhtuti töötas ta baaris ja päeval oli praktikal teise kunstniku juures ja nii kohtus ta fotograafiga, kes muutis ta maailma.
Kui ta oma endisest elust lahkus, sattus ta kokku oma tulevase abikaasaga, kes pakkus talle turvalisust, stabiilsust ja võimalust kaugeneda nendest suurtest tunnetest, mis tal üle pea kokku olid löönud.
Nüüd, aastaid hiljem, kui ta noorusaja sõber/mentor/suurim fänn sureb, tõmmatakse ta tagasi sinna maailma. Talle meenub, et ta sõber oli talle soovitanud end mitte kaotada ja ta adub, et tegelikult ta ongi end kaotanud.
Koju naastes püüab ta leida seda neiut, kes ta kunagi oli, kuulab taas neid intervjuusid, mida ta lindistas ja hakkab uusi lindistama ning taas maalima, kuid inimesed tema ümber pole nii mõistvad. Ta abikaasa pole nii mõistev ja turvaline, stabiilne elu laguneb.
Selles raamatus on kõike täpselt piisavalt - siin on eneseleidmist, on arutlust naiseks olemise teemal, on ühiskonna kitsarinnalisuse näiteid, on kadedust ja ennekõike on siis ilusat sensuaalsust. Kuigi need “intervjuud” võivad olla üsna üksikasjalikud, on nad siiski suurepäraselt kirjutatud. Sellel lool on väga hea mõte ja ma usun, et iga lugeja leiab enda jaoks siit just selle mõtte, mida tal vaja on.
Nüüd ei jää muud, kui järgmine osa ette võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar