Donna Leon võtab oma uskumatu elu kokku mitmetes armsates, iroonilistes, naljakates lugudes, andes lugejale tunda, et ta elus on toimunud palju rohkem, kui ta esialgu plaanis.
Lapsepõlv koos perega New Jerseys, tihedad vanavanemate farmi külastused, kus ootasid armastatud loomad ja suved täis tomatite kasvatamist teeäärsel põllul. Esimesed kokkupuuted klassikalise muusikaga ja ooteriga, mis rikastasid ta elu. Sealt ka reisikirg. 1976 otsustas ta ühtäkki minna Inglise keelt õpetama Iraani enne kui ta avastas end keset 1979 aasta revolutsiooni. Pärast õpetamist Hiinas ja Saudia Araabias, jõudis ta lõpuks Veneetsiasse. Leonil on aastakümneid kestev armulugu Itaaliaga, alates esimesest maagilisest õhtusöögist koos sõbraga, kuni ideaalse cappuccino otsinguteni, või vanaemade sõjaliste manöövriteni toidukaupade ostmisel Rialto Turul. Mõned asjad püsivad sama läbi aegade: ooperi armastus, Handeni laulud eriti, tema keskkonnakaitse alane tegevus, mis väljendub tema mesilaste armastuses. Kuid siiski, kui Leon uurib oma sõbra magamistoa seinas olevat pragu, mille on tekitanud seitsme korruseliste kruiisilaevade pidev vibratsioon, kui laevad sõidavad Veneetsia ümber, tunnistab ta kurvalt, et massturism on tema linna talle palju vähem armsaks teinud.
Leon on hiljuti tähistanud oma kaheksakümnendat sünnipäeva ning astub vananemisele püstipäi vastu. Lood on täis muusikat, toitu ja head huumorit. "Ekseldes läbi elu" on vägagi personaalne lugu.
Memoir, Nonfiction, Biography
Eks ta ole ju ikka nii, et kui sa oled autorit ise näinud, temaga tehtud intervjuud kuulnud ja näed siis raamatut, millest oli jutt, siis sa ostad raamatu ja loed ta esimesel võimalusel läbi. Sedasi siis minuni see raamat jõudiski. Ma nägin teda Helsinki raamatumessil, seega tuli lugeda.
Jah, see oli huvitav jutukeste kogu. Ta elu on olnud täis uskumatuid kohti ja hetki. Ta on teinud oma elu kohta ootamatuid otsuseid hetke ajel, sattunud ohtlikesse olukordadesse. Kuid tema elus on olnud ka uskumatuid ja ilusaid hetki, kohtudes huvitavate inimestega või kogedes midagi meeli ergutavat esimest korda.
Kuid kõigi nende huvitavate lugude seas on ka moraalitsevaid lugusid, kuidas me oleme hoolimatud oma maailma vastu, kuidas me hävitame end ümbritsevat ilu ja kuidas vananemine on raske kuid samas rahuldustpakkuv.
Vot siis selline oli see Donna Leoni elul põhinev lühilugude kogumik.
Ma pole lugenud ta krimi raamatuid, seega ma ei tea, kas need on samas stiilis kirjutatud. Osad neist lugudest olid samad, mida ta laval rääkis, kuid uskumatut elu on ta elanud ikkagi. Kokkuvõtteks võiks öelda: ma loodan, et ka minu elu kõrvalseisjale sama huvitav tundub :)
