2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 15. november 2017

The End We Start From



Raamat: The End We Start From by Megan Hunter (2017)
Hinne: C
Keset ootamatut looduskatastroofi, kui London on vee alla vajunud, sünnitab üks naine oma esimese lapse, Z. Päevi hiljem, peab pere kodust lahkuma ning varjupaiga leidma. Liikudes ühest kohast teise, peavarjust peavarju, on nende teekond täis hirmu ning imetlust kui väikse Z käsi haarab asju mida ta näeb, kuidas ta kasvab ja sirgub, ning on terve laps vaatamata kõigele.

See on lugu esmakordse ema lugu kohutavas olukorras: tuntud maailm on ohtlik ning ebakindel, inimestest on saanud põgenikud. See lugu loob hirmutavalt realistliku pildi meie võimalikust tulevikust. Ning siiski, kuigi kogu maa variseb nende ümber koost, on selle pere maailm – nende uus elu ja uus lootus – täis kõikehõlmavat armastust.
Fiction, Dystopia, Drama

See natuke üle saja lehekülje raamatuke on üks kummaline raamatuke. Ilma et ma oleks teadnud, et kirjanik on tunnustatud poeet, tundus mulle et see lugu on nagu tänapäevane luuletus, lihtsalt ühe rea asemel on lõigud. Siin on düstoopiline lugu segamini lõikudega piiblist.

Lugu on siiski natuke teistmoodi, kui sisututvustuses seda kirjeldatud on. Tõsi, ema sünnitab poja Z keset üleujutust, kuid siis alles üleujutus algab, kui nad haiglast koju jõuavad, siis on linn veel läbitav autoga, kuid juba siis on aru saada, et nad ei saa sinna jääda, seega pakivad nad kohe asjad ning lähevad abikaasa R vanematekoju, mis asub kõrgemal, künkal.

Ema abikaasa, ämm ja äi lähevad tagavarasid koguma, kuid tagasi tulevad ainult mehed. Inimesed on metsistunud ning kui midagi juhtub, siis äkki ja kedagi pole aega päästa. Kui mehed siis lõpuks on masendusest üle saanud, lähevad nad uuesti tagavarasid täiendama, jäävad nädalateks ära, ning lõpuks tuleb tagasi vaid R ja taas pakivad nad kiiruga asjad ja põgenevad.

Nad püüavad asundustest eemale hoida, kuid kui Z haigestub, tuleb neid inimeste juurde minna. R ei lepi inimrohkete kohtadega, seega lahkub ta taas. Kui ta tagasi ei tule, läheb ema koos uue tuttava O ja tema tütre Cga O tuttava perega koos saarele. Saarel on neil toitu, on korralik magamiskoht, kuid kui taas kevad saabub ei suuda ema enam seal olla, ta peab Ri leidma.

Suurel saarel on inimesed maha rahunenud, kuid nad on nälginud ja kaltsudes ja nüüd on organiseeritud bussid, mis viivad ekslevad elanikud suurematesse kohtadesse, kus nad saavad teada anda inimestest keda otsivad ning emadele on organiseeritud eraldi elamised.

Kui ema saab kirja, et R on leitud, on Z juba tubli jõnglane, kes püüab end ise püsti ajada ja oskab ka juba ühte sõna. Üheskoos lähevad nad vaatama oma endist korterit, kuhu nad saaks uuesti sisse kolida, kui seal on kuiv.

See lugu on ühteagu segane ning samas nii selge, õõvastav kuid samas nii helge. Ema ja poja vaheline side, ema ja abikaasa vaheline suhe. Korduv ajalugu. Inimesed keset katastroofi. Luuletus mis pole luuletus. Pildikesed elust pärast veeuputust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar