Barbarite ootel

Raamat: Barbarite ootel by J.M. Coetzee tõlk Enn Soosaar (1980, 1989)

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20828112-barbarite-ootel

Juba aastakümneid on Kohtunik olnud Impeeriumi ustava alam, juhtides väikse piirilinna tegemisi ning ignoreerides ähvardavat sõda barbaritega. Kui linnakesse saabuvad ülekuulamise eksperdid, peab ta tahtmatult pealt vaatama Impeeriumi sõjavangide julma ning ebaõiglast kohtlemist. Ta saadab korda enneolematu mässulise teo, mis märgistab teda alatiseks kui riigivaenlast, kui ta halastab Impeeriumi ohvritele. Kohtunik pole lihtsalt mees, kes elab läbi oma südametunnistuse kriisi kauges üksildases kohas, ta kogeb seda mida kogeb igaüks, kes peab elama talumatus olukorraga riigis, kus ignoreeritakse õiglust ning sündsust.

Drama, Classic

Viimane raamat Maailmakirjanduse loengute sarjast.

Sellest raamatust rääkimist tahaks alustada sellega, et täpsustaks, et kes on barbar.

Sõnaraamatu järgi on barbar harimatu, kasvatamatu v. toores, jõhker, metsik inimene.

Lugu on ühe Impeeriumi piirilinna Kohtuniku elust aasta jooksul, kui Impeerium peab „sõda“ barbarite vastu, kes väidetavalt on rünnakule asunud, kuid keda pole keegi näinud ja neile omastatud rünnakud võivad väga vabalt ka igavlevate sõdurite kuriteod olla, kuid keegi ei julge ju oma „kaitsjat“ süüdistada. Impeeriumi sõduritele on kõik kohalikud barbarid, eriti kui nad on natuke paremini varustatud või kui nad sõdureid nähes end peita püüavad, siis on nad kindlasti süüdi.

Selle väikelinna Kohtunik, on oma elu nautinud selles väikses piirilinnas, kuid nüüd peab ta kas oma kõrvad kinni katma, kui pahaaimamatuid pärismaalasi „küsitletakse“ või linnast lahkuma. Ta kannatab vaikselt, kuni sõdurid lähevad vasturünnakule. Linnakesse on jäänud üks sõdurite vang, sest tüdruku silmad on rikutud ja tema jalad on lõhutud, seega on talle jäänud veel vaid enda keha müümine ja kerjamine. Kohtunik võtab ta enda juurde, hoolitseb ta ees ja enne kui sõdurid tagasi jõuavad, otsustab ta tüdruku omade juurde tagasi viia.

Kui ta pikalt ja piinarikkalt retkelt tagasi jõuab, saab temast vang ja piinamise ning alanduse ohver ja linnakeses pole kedagi, kes tema kasuks räägiks. Kuid aeg läheb üha edasi ja endiselt käib sõda „barbaritega“, kuni ühel hetkel pakib sõjavägi kokku veel selle vähesegi vara, mis on linna jäänud ja lahkub. Kohtunik kellest oli vahepeal saanud sant ja kerjus, võtab taas sujuvalt linnakese juhtimise üle, sest talv on tulemas ja veel linna jäänud elanikud peavad ju talve üle elama.

Et siis miks ma tõin siin alguses välja selle, et kes või mis on barbar? Aga ikka selle pärast, et kas ikka oodati barbareid, või olid barbarid need, kelle saatis Impeerium otsima „barbareid“? See oli julm ja otsekohene kirjeldus jõhkrustest milleks on võimelised inimesed, kui neile on antud „vabad käed“, peaasi, et nad leiaksid vaenlase ja saaksid võimalikult palju infot. 

Huvitav lugemine!

Pedro Pàramo

Raamat: Pedro Pàramo by Juhan Rulfo tõlk Tatjana Hallap (1955, 1979)

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39787142-pedro-p-ramo  

Klassikaline Mexico kaasaegse kirjanduse näide kummituskülast.

See lugu järgib tolmust rada surmani. Aeg libiseb ühe tajuhetke juurest teise juurde hüpnootiliste unenägudena, mis on täis igatsust ja mälestusi ning maailmu milles valitsevad vaimud ning Pedro Pàramore – armuke, valitseja ja mõrtsukas.

Drama, Classic

Taas kord üks Maailmakirjanduse raamatuid ja taas kord üks raamatutest mille fenomenist ma aru ei saa.

Nagu ka juba lühikokkuvõttes öeldud, on tegu unenäolise maailmaga, kus aja kulg on segi paisatud ja aru ei pruugi saada, kas see lõik on mälestus või soovunelm või haige unenägu.

Kui Bulgakov dikteeris osa oma Meistrist ja Margaritast valu ja valuvaigistite mõju all nähes nägemusi, siis Pedro Pàramo oleks nagu haige unenäo päevik. Ilmselgelt peaks olema samade ainete või unenäo mõju all, mille mõjul see raamat on kirjutatud, et sellest aru saada.

See meenutas viiekümnendatel ja kuuekümnendatel tehtud sürrealismlike/psühhedeelilisi filme, kus kõik toimus hämaruses ja keegi ei saanud aru ei ööde ega mütsi, kuid kõik kiitsid, kuidas sinna oli ikka nii palju mõtet sisse pandud. Mina lugesin seda raamatut ühe mõttega, et leida siit vastus küsimusele, mida ma pean uurima selle raamatuga seoses seminari jaoks, kuid isegi selle teema kohta ei leidnud ma midagi suurt. Võib-olla on ka selle pärast sellest raamatust raske aru saada, kuna ma ei ole kasvanud samasuguses usulises keskkonnas, kus elavad ja unelevad need tegelased  ja ma ei oska nende nägemuste taga näha sõnumeid kõigekõrgemalt.

Kui veel filmidest rääkida, siis vaid paar aastat tagasi oli võimalik Pöffi raames näha hispaanlaste filmi Pruut, mis on ka umbes samasugune unenäoline segane lugu, lihtsalt seal oli olemas algus, lõpp ja keskpaik.

See oli eelviimane maailmakirjanduse raamat. Üks on veel jäänud ja siis lähen taas tagasi tavalisse põnevuse/armastuse/ulme/ajaloo maailma.

Luukellad

Raamat: The Bone Clocks by David Mitchell, tõlk Krista Kaer (2014, 2017) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/38121164-luukellad

Pärast emaga maha peetud tulist vaidlust, lööb viieteist aastane Holly Sykes tagaselja kinni ukse oma vanasse ellu. Kuid Holly pole tüüpiline teismeline jooksik, ta on sensitiivne laps, kes kunagi kuulis hääli, keda ta kutsus „raadio rahvaks“, ning seega on Holly piksevarras, mis tõmbab enda ligi kõike ebahariliku. Mida kaugemale ta linnast läheb seda rohkem näeb ta nägemusi ja imelikke kokkusattumusi ning lõpuks võtab see kõik elluärganud õudusunenäo mõõtmed.

Holly on nimelt endale tõmmanud ohtliku sekti – ja nende vaenlaste – tähelepanu. Kuid Holly kaotatud nädalavahetus on alles algus kaotustele, mis ta perekonna igaveseks haavab. See seletamatu juhtum jääb Hollyt saatma läbi kogu ta elu, puudutades ka kõik teisi tema elus, keda ta armastab – isegi neid, kes polnud selleks ajaks veel sündinud.

Cambridge stipendiaat, kes valmistab ennast rikkuseks ja mõjuvõimuks, isa kes tunneb end elus vaid siis kui saadab reportaaže sõjas olevast Iraagist, kuid samas tahaks olla ka kodus oma perega, keskealine kirjanik, kes tunneb puudust ajast, kui ta oli menukite autor, nähtamatu sõda maailma äärealadel. Keskaja Šveitsi alpidest üheksateistkümnenda sajandi Austraalia lausmaale, Shanghai hotellist, Manhatani kortermajja lähitulevikus. Kõik need lood põimuvad üheks oma igapäevase nõtkuse ja erilise imega.

Drama, Fiction, Mystery

Kes on lugenud  Michelli Pilveatlast, siis on teil mingisugune ettekujutus, mis teid ees ootab, kuid samas ei aita see ikkagi teil mõista seda uut raamatut, aga te teate, et kõige parem on mitte midagi oodata. Lihtsalt seadke end mugavalt istuma ja nautige seda peadpööritavat sõitu, millele kirjanik teid viib. Ja milline sõit see on, millised tõusud ja langused, käänud ja kurvid teid ees ootavad … kui see raamat nii pikk poleks, siis avaks pärast raamatu lõppu raamatu taas esimeselt lehelt, et uuesti lugeda ja uuesti seda kõike kogeda ja kindlasti leida uusi asju, mida esimesel korral tähelegi ei osanud panna.

See on siis Holly Sykse lugu. Sellest ajast kui ta viieteist aastasena otsustab kodust põgeneda oma poisssõbra juurde, kuni kuuekümned viis aastat hiljem, kui ta paneb laevale talle kõige kallima ning saadab ta ohutusse kohta, sest tema elukoht ei ole enam ohutu. Nende kuuekümne viie aasta sisse mahub palju erinevaid hetki, täis armastust, valu, üllatust ja uskumatut.

Kui te olete samasugune sarilugeja nagu mina, siis võite teiegi end lugedes tabada mõttelt – See peatükk on nii selle raamatu/kirjaniku moodi. Nagu näiteks esimene peatükk oli nii väga Neil Gaimani stiilis ja teine oli meenutas väga ühte filmi nimega Chalet Girl ning siis tuleb peatükk, mis meenutab kohe väga John Le Carré Öist administraatorit (telesarja vähemalt) ning samas peatükis on mainitud teist raamatut, millest on tehtud film ja kus on peaosas Tom Hiddlestoni - Alt üles. Ja kõige lõpuks jõuame tüüpilisse düstoopilisse maailma, nagu näiteks on kujutatud raamatusarjas Beyond või noore luuletaja esimeses proosas The End We Start From.

Suurepärane lugu, mis kisub lugejaid endaga ja vahet pole, et erinevate sündmuste vahele jääb aastaid, aastakümneid ja ka see ei sega, et mitte alati ei ole Holly peategelane, sest kokku moodustab see kõik ühe kaasakiskuva ja üllatava lugemise.

Ning kes või mis on Luukellad? Selleks peate te ise raamatu läbi lugema!