Out Of Play

Raamat: Out Of Play by Joy Norstrom (2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31821835-out-of-play

Gillian Campell on kaotanud kannatuse.

Tema abikaasa valib järjekindlalt oma hobi tema asemel. Ja see tema hobi? See on Live Action Role-Play, e. larp. See kujutab endast kostümeerimist (olgu see siis keskaegse rüütli või haldja või kentauri kostüüm) ning nädalavahetustel väljamõeldud lahingutes osalemist.

Gillianile see ei meeldi. Ta otsib abi terapeudilt, ning ta on üllatunud, kui talle antakse kodune ülesanne, mis õhutab teda ennast larpi proovima. Kes teab? See võib teile naeratuse näole tuua. Võib isegi naerma ajada. Võib isegi teie voodielu elavdada. Kui hull see siis ikka olla saab?

Selline nõuanne tundub väga kahtlane, kuid Gillian otsustab ikkagi kostüümi selga tõmmata ning proovida. Kui larp ta abielu probleeme ei lahenda, siis võib ta minema kõndida vähemalt teades, et enne kui ta alla andis, proovis ta kõike.

Kas rollimängud aitavad Gilliani abielu või toob see hoopis eredalt esile selle, mis valesti on?

Romance, LARP, Drama

Tundub ju nagu tore larp teemaline armastuslugu, kus kaks kadunud hinge taas üksteist keskaegses õhustikus leida võiksid? Noh tegelikult ei ole see sugugi nii lihtne. Selle esialgse lihtsa probleemi pinna all on peidus midagi palju sügavamat, millest pole sugugi nii lihtne vaid ühe rollimängude nädalalõpuga üle saada.

Et siis Gillian, metsasarve mängija, on oma abikaasa peale väga solvunud, et too põgeneb iga nädalavahetus metsa, seljas kilisevad rüütliriided ja õhtusöögilauas räägib ta vaid õhinaga sellest, kuidas ta on endale mõne uue kostüümi või relva muretsenud. Nii see jätkuda ei saa. Tema terapeut soovitab Gillianil hoiduda ühe nädala jooksul oma mehega sellest teemast rääkimast, ning püüda hoopis mehe suhtes heatahtlikust üles näidata, kuid kui mees nädala lõpul taas oma uuest mõõgast räägib, siis Gillian plahvatab.

Terapeut soovitab järgmine nädal, et Gillian võiks ju korra koos mehega metsa kaasa minna, kuid Gillian otsustab hoopis mehele teadmata minna nädalavahetuseks nende kogunemisele vabatahtlikuna köögikataks, et ta saaks näha, mis asi see larp ikka on ja noh nagu salaja ka luurata mehe järele.

Loomulikult ei suuda ta kuidagi leppida sellega, et kõik kes metsas on on oma rollides ja ei taha temaga eriti tavaasjadest rääkida, ning kui ta veel näeb oma meest koos selle töökaaslasega, kes esimest korda neile larpimnisest rääkis, siis teeb ta tüüpilise vea – ta eeldas, et ta teab mis toimub – ja selle asemel, et küsida, mis toimub, ta ründas oma meest süüdistustega, keset nende selle nädalavahetuse mängu kõige pingelisemat hetke.

Ühtpidi oli sellest rünnakust abi – nad said mõlemad välja öelda, mida nad olid siiani endas hoidnud – kuid teisalt, sellised kogunenud asjade väljapaiskamised teevad ju alati haiget ja kui pärast sellest valust üle saada ei osata, siis polegi enam ühist tulevikku.

Neile kahele anti aga hingamise aega, kui Gillian pidi tagasi linna ja reaalsusese jõudes koheselt oma sõbrannale appi minema. Ta sai haiglas istudes meelde tuletada seda hetke, kui nad abikaasaga hakkasid lahku triivima, ta tuletas meelde oma valu, oma kapseldumist. Kui mees siis ilmub tema tavalisse jooga tundi, üllatub ta ja nad saavad korraks rahulikult maha istuda ja neid vaevanud probleemid läbi rääkida. Nad kumbki polnud ju lakanud teineteist armastamast, lihtsalt nende vahele oli tekkinud lõhe, millele oli vaja nüüd sild ehitada.

Nagu ma juba ütlesin, selle esialgse laprimise draama taga on tegelikult palju sügavam ja valusam põhjus, miks nad on selles seisus oma abieluga. Seega kui raamatu alguses lugemisega alla anda, kuna see ei pruugi olla väga kaasakiskuv, kogu selle pideva virisemise ja kitsarinnalisusega, siis jääbki see sügavam lugu lugemata. Hea lugu, kuid vajab natuke kannatust.