„Kulla mölakas
Ma lugesin, mis sa oma Insta kontole postitasid. Sa oled nagu tuvi, kes on mulle lennult õlale sittunud. See on ropp ja väga ebameeldiv. Vääks vääks vääks olen väike pihkur kes kedagi ei huvita ja kiunun nagu chihuahua sest unistan et keegi mind ometi märkaks. Kiidetud olgu sotsiaalmeedia: saidki oma viisteist hiilguseminutit kätte. Tõestus – ma kirjutan sulle.”
„Kulla mölakas” on paljukardetud prantsuse kärekirjaniku Virginie Despentes’i kauaoodatud reaktsioon #metoo-tormile ja koroonapandeemiale, kiriromaan, mille sündmused leiavad aset 2020. aastal … internetis.
Küpses eas narkomaan Rebecca käivitab sapiselt algava kirjavahetuse teda Instagramis solvanud keskealise alkohooliku Oscariga, keda süüdistab oma blogis seksuaalses ahistamises nooremapoolne nutisõltlane Zoé. See, et üks neist on filmistaar, teine tähtkirjanik ja kolmas kuulus feminist, ei säästa neid millestki, otse vastupidi – miljonite arvamusavaldajate haardeulatuses saavad kõik kolm väga täpselt teada, kust jookseb inimvõimete piir.
Fiction
See on üks vägagi prantslaslik raamat. Kui alguses võivadki need lõputud vandumised tekitada tahtmist raamatut käest panna ning mitte jätkata, see jätkake, sest mida kaugemale te selle looga jõuate, seda enam hakkate tegelasi mõistma ja mõistate ka seda, miks oli alguses seda lõputut vandumist vaja.
See on lugu üksikutest ja eakatest inimestest Pariisis, pandeemia aegses lukus Pariisis. Sellest esialgsest sõimamisest ja vandumisest kasvab välja midagi palju enamat ja palju ilusamat aga selleks, et jõuda selle ilusama ja hingelisema osani, tuleb leppida sellega, et iga teine sõna võib olla räme.
Kannatage algus ära ja te leiate loo, mis on väga Anna Gavalda “Koos, see on kõik” sarnane, lihtsalt roppusi on rohkem :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar