Katsugu lugeja end mõelda tagasi 1991. aastasse, kui Lennart Meri oli Savisaare valitsuse välisminister. Katsugu mõelda end Toompeale, kus paiknes toonane välisministeerium.
See oli raske aeg.
Nagu ütles Lennart Meri, me pidime üheaegselt majas elama ja samas seda alles ehitama. Taas pidi endalt küsima: kust me tulime ja kuhu läheme? Eestisse tekkisid uued poliitikud, paraku väga erineva tagamaaga. Täna on Eesti ammu ÜROs, on NATOs ja Euroopa Liiduski.
See raamat on aegadest, kus Eesti tegi selles suunas alles esimesi samme. Ja nende sammude astujatest. See aeg tundub väga kaugel olevat, nagu lapsepõlv, ühes oma koomiliste ja tundeliste külgedega. Ometi - sinna pole veel paarikümmet aastatki. Mitmed selle aja kangelased on praegugi veel täies jõus. Siiski, kui lugeja arvab ära tundvat mõne praeguse tegelase prototüübi, suhtugu ta sellesse ettevaatlikult, sest ajalugu ja ilukirjandus pole kunagi üks ja seesama.
Siiski, ärgake, vanad varjud!
Fiction
Mul on hea meel, et ma ei lugenud enne raamatu lugemist raamatu kokkuvõtet, et ma nautisin seda nagu tavalist poliitilist satiiri ilma et ma oleks otsinud nende naljakate tegelaste tagant tegelike poliitilisi suurkujusid.
Jah, see kõik mis selles raamatus toimus tuleb tuttav ette, kui sa ise oled sellel ajal elanud ja panid tähele, mis sinu ümber toimus, kuid samas adud kindlasti, et ega väga palju muutunud pole ;) poliitika üle saab endiselt nalja heita ja ka tänapäevastest tegelinskitest saab samasuguseid raamatuid kirjutada ning kirjutataksegi.
Kui ei usu, lugege “Slummidiplomaate” või “Pasknääride vandenõu” või siis kõige hiljutisemat “Sündikaat” ja “Sündikaat 2”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar