Raamat: Red Seas Under Red Skies (Gentleman Bastard #2)
by Scott Lynch (2007)
Hinne: B
Pärast seda kui Locke ja Jean
pidasid maha pea surmava lahingu oma sünnisaare allmaailmaga, saabuvad nad Tal
Vera eksootilisele rannale, et haavu ravida. Kuid isegi selles kõige
läänepoolsemas tsivilisatsiooni nurgas ei lasta neil kaua rahulikult olla –
ning peagi on nad tagasi tegemas seda mida nad kõige paremini osakavad:
varastavad rikastelt ning täidavad oma taskuid.
Kuid seekord on nad sihiks võtnud
suurima auhinna: Sinspire, kõige eksklusiivsema ning valvatuima mängupõrgu. Selle
üheksa korrust tõmbavad ligi kõige rikkamaid kliente – ning selleks, et tippu
pääseda tuleb avaldada muljet suure rahakotiga, meelelahutusliku käitumisega …
ning äärmiselt korrapärase mänguga. Mängupõrgu külmaverelisel omanikul,
Requinil, on vaid üks reegel: Sinspires pettes on karistuseks surm.
Locke ja Jeani jätab see reegel
segamatult külmaks, ning nad on valmis sepitsenud plaani petta, trikitada ning tüssata
end üles üheksandale korrusele … otse Requini rikkalikku varakambrisse. Esinedes
valenimede all ronivad nad tasapisi üha kõrgemale – kuni nad on oma eesmärgile
lähemal kui kunagi varem.
Kuid keegi Tal Verraris on avastanud
nende saladused. Keegi nende minevikust on valmis kõigeks, et panna need kaks
kriminaali nende pattude eest maksma. Nüüd on neil vaja igat nende kavalat
plaani, et päästa nende õnnetud hinged. Ning isegi sellest ei pruugi piisada …
Fanatsy, Fiction, Adventure
Seda Härrasmees Tõbraste sarja hakkasin ma lugema täiesti valest
otsast, nimelt esmalt viimati ilmunud kolmanda (The Republic of Thieves) ning
siis alles esimese (The Lies of Locke Lamora) ja nüüd teise osa. Kuid sellele
vaatamata, et ma teadsin juba ette mida ma võin oodata, oli siiski seda
raamatut väga huvitav lugeda ja endiselt istusin ma küüsi närides pingi serval
või siis püüdsin mitte nutta.
Tõsi võrreldes esimese ja kolmanda raamatuga on see raamat aeglane,
kuid parem ongi aeglaselt lugeda, sest siis ei jää kahe silma vahele ükski
tähtis nüanss, mis võib olla kogu selle suure skeemi juures väga tähtis. Selles
raamatus ei pendelda lugu Locke ja Jeani lapsepõlve/noorukiea ja käesoleva
hetke vahel vaid püsib selles kahes aastas, mis jääb kahe teise raamatu vahele,
kui Locke ravib oma haavu, kui nad panevad taas kord kokku ühe kuratliku
röövimisskeemi ning kui alati-halvas-tujus-olev-saatus seab nende teele
üllatusi, mis võivad neile nende elu maksma minna, kui nad õigeid samme ei
astu. Ei lugu ei liigu ka seekord sirget ajaliini pidi, vaid ikka samm siia ja samm sinna, kuid seekord ei minda väga kaugele minevikku. Selles raamatus on uusi tegelasi keda ei ole järgmises, kuid ma ei imestaks
üldse, kui nad ilmuvad välja veel ilmumata raamatutes, sest nende lugu jäi
poolikuks või siis oli piisavalt vihjeid nende salapärasele minevikule, mis
võib veel välja ujuda.
See oli hea raamat, vaoshoitum kui teised kaks, kuid täpselt sama
huvitav ja põnev.
Järgmist osa – The Thorn of Emberlain – on oodata juba tuleva aasta
suvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar