2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 11. veebruar 2016

Mina enne sind (Me Before You)



Raamat: Me Before You (Me Before You #1) by Jojo Moyes (2012) RR, A
Hinne: B+
Lou Clark teab palju asju. Ta teab kui palju samme on bussipeatuse ja ta kodu vahel. Ta teab et talle meeldib töötada kohvikus nimega The Buttered Bun ning ta teab et ta vist ei armasta oma poisssõpra Partikut.

Kuis see mida Lou ei tea on see et ta kaotab kohe oma töö või et teadmine ees ootavast on see mis teda mõistusel hoiab.

Will Traybor teab et tema mootorratta õnnetus võttis talt tahtmise elada. Ta teab et kõik tundub tähtsusetu ning rõõmutu ning ta teab täpselt kuidas ta selle kõik lõpetab.

Mida Will ei tea on see et Lou on toomas tema ellu mässu ning värve. Ning kumbki ei tea veel seda et nad muudavad üksteise elu igaveseks.
Drama, Romance

Kui see raamat eestikeelsena ilmus, siis kõik lugesid ja kiitsid ja mina hoidsin end eemale, et mitte üleshaibitud asja ohvriks langeda. Siis avastasin ma et raamatust tehakse filmi ja mu lemmik Sam Glaflin on peaosas, siis tuleb ju raamat läbi lugeda. Panin järjekorda, aega ju veel on. Ja siis tuli treiler ja enam ei saanud edasi lükata. Ja nüüd ei saa ma treilerit vaadata ilma et ma nutma hakkaks.

Enne veel kui ma raamatu juurde jõuan, seletaks natuke, miks minule see lugu eriti hinge kriipiv oli. Nimelt on asi selles, et mul on olnud koolivend, sportlane, hulljulge poiss, kes hüppas ühel suveõhtul järvele ehitatud basseini ja kohtus betoonpostiga. No mida iganes valesti läks, kuid tema jäi kaelast allapoole halvatuks. Kuid see ei peatanud teda ikkagi mulle taas sügisel helistamast, et mulle oma sõpru pimekohtinguks orgunnida ning muidu ka lolli loba ajada. Kui siis aasta algusepoole klassiõde helistas, et ta on surnud … Matustel räägiti, et ta õed, kes olid selleks hetkeks juba Jehoovatunnistajad olid talle rääkinud, et pole vaja sellest elust kinni hoida, ees ootab parem ja kirstus oli ta pikkade juustega ja habemega. Jah kõik see oli juba üle kahekümne aasta tagasi, kuid hinge kriibib ikkagi. Ma olin ju nii kindel, et temasugune spordipoiss nagu ta oli, et ta oleks kindlasti sellest halvatusest välja tulnud, kui poleks olnud ta õdesid, kuigi räägiti ka seda et tal olid olnud valud ja ilmselt olid mineku põhjuseks siiski need, mitte õed. Nüüd kui ma olen seda lugu lugenud, siis ma näen seda kõike hoopis teise nurga alt. JA siis mängib Sam taas kord tegelaskuju, kes meenutab nii väga sedasama koolivenda keda ta meenutas mulle ka ….

Aga nüüd raamatu juurde. Lugu on siis Luisast, kes kaotab oma töö kohvikus ja leiab läbi raskuste lõpuks töö hooldajana. Tema hooldusalune Will on noor mees, kes oli kunagi täis elu, tegi kõike ekstreemset mida vaid välja mõelda suutis, oli äris edukas ja naiste seas populaarne, kuid ühel vihmasel hommikul jäi ta takso peale joostes mootorratta alla ning on juba kaks viimast aastat olnud halvatud.

Luisa jagab oma päevi Willi, oma pere ja spordihullust poisssõbra vahel. Tema suhe oma perega pole kunagi väga hea olnud, kuigi ta on praktiliselt ainus kes majja raha toob, on neil kõigil talle midagi ette heita või siis tema üle nalja visata.

Esialgu on tema ja Willi vaheline suhe väga külm, siis muutub see sõbralikumaks, kuid siis kuuleb Luisa pealt Willi ema ja õe vaidlust ning see muudab kõik. Ta on valmis päevapealt oma kohast loobuma, kuid raha on vaja ja ka Willi ema palub teda, ning seega ongi tal vaid neli kuud, et muuta Willi meelt, ilma et Will teaks, et Luisa teab.

See on üks ilus armastuslugu, millel puudub õnnelik lõpp, kuid sellelegi vaatamata on lugu väga ilus ja vähemalt minul oli lõpus nägu pisaratest märg. Ma loodan et 02. juuniks olen ma suutnud juba piisavalt raamatu unustada, et ma ei nuta kogu filmi aja, kuid kui ka nutan, siis vaadata tahan ma filmi ikkagi. Kas ma tahan ka raamatu teist osa - Pärast sind – lugeda? Praegu küll mitte, võib-olla kunagi kauges tulevikus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar