The Girls In The Woods

Raamat: The Girls In The Woods (Annie Graham #5) by Helen Phifer (2016)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28217989-the-girls-in-the-woods

Ära mine metsa. Sest seal võib tabada sind suur üllatus ...

Vanas Victoria aegses fotoalbumis on pilt kolmest õest, kes vaatavad vaikides üksteist. Vaid õppinud silm suudab mõista, mis on peidus selles pildis. Üks neist õdedest on surnud.

Annie Ashworth ei tööta hetkel. Tema beebikõht kasvab kiiresti ning tal on range käsk püsida politseitööst eemal ning enda eest hoolitseda, eriti kui ta juba kord on see, kes nagu kutsuks kurja endale ligi. Seega kui tema politseinikust abikaasa Will on kutsutud uurima metsast leitud maetud skeletti, püüab Annie end sellest uurimisest eemale hoida. Kuid kui leitakse ka teine keha ning Annie nõbu läheb kaduma, pole lihtsalt võimalik sellest kõigest eemale hoida.

Nagu Annie peagi avastab, võib pilt rääkida tõesti tuhat sõna. Kuid milline neist sõnadest viib mõtrsukani?

Criminal Mystery, Paranormal

Taas kord, on see raamat minu jaoks sellest sarjast esimene.

Minu jaoks oli see segu Midsomeri Mõrvadest ja Anita Blake raamatutest. Tõsi, siin pole nii palju paranormaalset, kuid natuke ikkagi, kuna Annie on see, kes kuuleb ja näeb vaimusid ja tegevus toimub väikeses Inglismaa külakeses, kus kõik tunnevad kõiki (peaaegu).

Et siis Annie (kui ma õieti ikka aru olen saanud) on politseiinspektor, kellega kohe lihtsalt juhtub imelikke asju. Ta on kunagi olnud abielus mehega, kes armastas rääkida rusikatega. Tema venna naabruses elas sarimõrvar, kes oli Annie sihikule võtnud ning kui ta vanglast vabanes võttsi ta uuesti suuna Anniele. Sellest ohust vabanenuna oli teda tappa püüdnud pahatahtlik vaim majast, mille ta koos oma uue abikaasaga ostis ja siis juhtus veel mingi asi, kus nii Annie kui ka Will tõsiselt viga said ja selle raamatu alguses ongi nad siis puhkusel Hawaiil pärast haiglast paranemist.

Neid ümbritseb vägagi hooliv sõprade ring, kellest enamus on sama maakonna või siis naaber maakonna politseinikud, seega peaks olema Annie koos oma beebikõhukesega igati kaitstud, kuid nende linnake pole kõige turvalisem koht.

Kakskümmend aastat tagasi on kaduma läinud kaks tüdrukut ja nüüd leitakse skeletid, keda kahtlustatakse need kadumaläinud tüdrukud olevat. Ning Anniet külastab üks vaim, kes nagu püüaks talle midagi öelda, kuid Annie ei mõista teda.

Seega ta tatsabki siis oma suure kõhuga kodu ja linnakese keskuse vahet, saades tuttavaks ühe elanikuga, naisterahvaga, kellel on nähtavasti kodus vägivaldne mees, sest esimest korda kohtudes on tal silm sinine.

Nii ta ongi. Jo abikaasa on rakse käega ja naine on tema jõhkrust kannatanud vaikides kakskümmend aastat. Kui nende maja tagant metsast leitakse skeletid ei oska Jo midagi arvata, kuid hirm mehe ees ja üllatuslikud kummituslikud nägemused teevad ta elu veelgi raskemaks. Need hetked, kui ta Anniega räägib on talle puhkuseks.

Kui Annie nõbu Tillie kaduma jääb, annab vaim Anniele märku, et „ta teeb seda taas“ ja et ta elab metsa ligidal, kuid Annie ei saa ikkagi sõnumist aru. Kui ta siis taas kord Joed otsima läheb ja satub teda otsides tema abikaasa fotoateljeesse näeb ta seal midagi mis võiks talle tema elu maksma minna.

Ükski asi ei näe välja nii nagu esialgu tundus ja midagi pole nii lihtne kui võiks arvata.

Kahjuks oli selles loos vasturääkivusi ja „üllatusi“ mis pigem rikkusid lugu, kui et andsid loole sügavust juurde. Esialgu tundus mulle, et tahaks lugeda ka eelnevaid lugusid, kuid kui nad on kõik samasugused kui see, siis ma pigem ei raiskaks oma lugemisaga.