Raamat: Ladies of the Ticker: Women and Wall
Street from the Gilded age to the Great Depression by George Robb (2017)
Hinne: C
Kuigi naised mängisid Ameerika panganduses ja väärtpaberi turul suurt
osa üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses. Nende osalus
tekitas pidevaid vastuolusid. Hetty Greeni kuldne puudutus tõi talle miljoneid,
kuid ta ärritas kriitikuid oma kodukanalikuse puudumisega. Samas sellised
eesrindlikud naised nagu Victoria Woodhull, nägid finantsilise sõltumatuse
olemasolu naistele tähtsamana kui nende õigust hääletada. Georg Robbi
uuenduslik uurimus toob välja kolme põlvkonna naiste finantsilised meetodid,
saavutused ning karjäärid. Kasutades allikatena nii väärpaberiagentide
arveraamatudi ning ajakirjanduslike artikleid, toob Robb esile kui palju naisi
oli tegelikult investeerinud oma varad uurides erinevaid infoallikaid, omades
erinevaid lähenemisi ärimaailmale, erinevaid suhteid väärtpaberituruga ning
teisi eksperte. Ta toob päevavalgele ka ammu unustatud naispankurid,
väärtpaberiagendid ning spekulaatorid, kes jätsid endast maha uuenduslikud
jäljed – ning kinnitasid taas kord tavakodanike arusaama, et naised ei ole
võimelised ning piisavalt agressiivsed avaturu kapitalismi tarbeks. Antud uurimus
on meelelahutuslik ning täis värvikaid detaile naistest, kes rajasid teed
naistele Wall Streetile.
Study, History
Nagu ma poleks veel aasta lõpus piisavalt uurimustöid ja teaduslikke
artikleid lugenud, võtsin ma aasta lõpus eksamiteks õppimise vahel kätte
raamatu/uurimuse naistest, kes püüdsid üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja
kahekümnenda sajandi alguses Ameerika väärtpaberiturul läbi lüüa. Kuid see
raamat pole ainult sellest, siin on juttu ka sellest, kuidas naised said üldse
väärtpaberite omanikeks – enamasti ostsid väärpabereid oma tütarde nimel nende
isad, kes kindlustasid sellega oma tütarde tulevikku, kuna neil oli õigus omada
väärpabereid ilma, et nende abikaasad saaksid neid endale nende abiellumisel ja
väärpaberitest tulevad dividendid olid naiste endi raha.
Hetty Green |
Samuti vaadeldakse siin ka seda, kuidas naised, keda peeti ullikesteks,
hüsteerikuteks, kelle kätte ei tohi raha usaldada, sest nende mõistus ei ole
võimeline niisuguste asjadega tegelemaks, olid tegelikult vägagi asjalikud ja
rahulikud investorid, kes võrreldes meestega, eelistasid kindlate kompaniide
võlakirju ning riigi obligatsioone, selle asemel, et spekuleerida aktsiatega.
Victoria Woodhull |
Oli muidugi naisi, kes olid ka ullikesed ning oli ka naisi, kes
kasutasid ära neid ullikesi, luues Naiste Panku, kust lubati hoiustelt
uskumatuid protsente, ning pärast paari aastat hoiuste kogumist läksid need
pangad enamasti pankroti. Huvitaval kombel tuuakse seda esile kui näidet naiste
kergeusklikusest, mitte sellest, et naised ilmselt võtsid õppust mõnelt
samasuguselt pangalt, mille asutajaks oli mees, kuid kelle spekulatsioon oli võib-olla
natuke paremini läbi mõeldud ning pank pidas kauem vastu. Ning samas, kuidas
nad üldse said sellise panga avada, ja seda mitte üks kord vaid korduvalt, kui
nad vahepeal on natuke vangis olnud ja natuke trahvi maksnud.
Oli muidugi ka väga edukaid naisi, kes võtsid oma päranduseks saadud
raha ja mitmekordistasid seda tarkade võlakirjade ja obligatsioonide ostudega,
kuid neid naisi nähti enamasti kui nõidu ning äärmiselt ebanaiselikke, ja kui
ka oli paar isendit, keda esialgu tembeldati naiseilu ja tarkuse võrdkujuks,
siis kui nad oma ettevõtmistes põrusid, tehti nende elu täielikuks põrguks.
Ega tegelikult ei muutunud olukord börsil paremaks ka eelmise sajandi
lõpus ja pole see paremaks muutunud ka praegu. Kui eelmise sajandi lõpul
ahistati naisi Wall Streetil karistamatult, siis sellel sajandil tehakse
lihtsalt naiste elu börsil raskeks, et nad ise sooviks lahkuda.
See oli huvitav töö, huvitaval teemal ja kõige huvitavam oli see, et
selle uuringu autor on mees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar