Terane silmapaar raamatu kaanel kuulub Lucrezia de’ Medicile. Ta oli Toscana suurhertsogi Cosimo I tütar ning anti lapseohtu tüdrukuna naiseks Ferrara hertsogile Alfonso II d’Estele. Juba 16-aastaselt oli ta surnud – ametlik diagnoos tuberkuloos, kuid jutud käisid ka mürgitamisest. 16. sajandil võis selliseid asju juhtuda. Ega muud me Lucrezia kohta ei teagi. See on tõeline ajalugu, siit algab aga kirjaniku haarav ja fantaasiaküllane lugu. Hetkest sünges üksildases fortezza’s, mil Lucrezia taipab: ta kavatseb mu tappa. Sest vastuolulist ja manipuleerivat Alfonsot painab tungiv vajadus saada järglane, et päästa oma suguvõsa hääbumisest, et säilitada oma riik. Kõige selle eest paneb ta aga vastutama ainult oma noore naise … Sellest siis ka kasvav pinge, ärevus ja ohutunne.
Kuigi päris Lucreziat varjab tundmatuse loor, on kirjanik andnud talle mõtted, tunded ja anded, andnud elu – igas mõttes. Loeme ta lapsepõlvest Firenze kuulsas Palazzo Vecchios, liigutavast kohtumisest tiigriga isa loomaaias, poseerimisest (ilmselt olematu) abieluportree jaoks, õõvastavast vägivallateost Ferrara castello’s … Kõik raamatu tegelased ei ole ajaloolised; mitteajaloolistest on eriti sümpaatsed lapsehoidja Sofia ning Lucrezia piimaõde Emilia, kellel on eriline osa ta elus.
History, Fiction
Maggie O'Farrell on varemgi tõestanud, et ta suudab luua väiksest ajaloolisest infokillust suure kaasakiskuva loo ja seda on ta suutnud ka selle raamatuga.
Lucrezia de Medici kohta pole palju infot, kuid O’Farrell on andnud talle lapsepõlve ja neiupõlve, kaotused, peredraamad ja julguse enda rada käia.
See on o’farrellilikult rahulikult kulgev lugu, mis algab Lucrezia eostamisega keset tormi, seega ei usu keegi, et selle lapse elu rahulik saab olema. Tema lapsepõlv on rahulik ja õnnelik, isegi siis kui see on piiratud. Ta kogeb esimest kiindumust, kui tal avaneb erakordne võimalus näha isale kaugelt indiast saadetud tiigrit. See on emotsionaalne hetk nii Lucreziale kui ka lugejale. Kuid kiindumusi tuleb teisigi.
Lucrezia elab ajal kus ükski neiu pole oma saatuse sepp, tal on selleks vanemad, kes tema tuleviku paika panevad. Iseenesest polegi see tema jaoks probleem, kui ta vaid ei oleks asendus auhind, kui ta vanem õde haigestub ja sureb.
Ta tulevane pole ahne mees, ta on nõus ootama, kuni Lucrezia natuke vanemaks saab. Seega läheb aastaid kui ta lõpuks abielluma peab (kuid miks peab ta kandma õe pulmakleiti, miks ei võiks nad talle ta enda oma õmmelda) ja ta on õnnelik, ta saab näha lõpuks rohkem maailma kui see müüriga ümbritsetud maja, kus tema elu seni on möödunud. Ja esialgu tundubki, et teda ootab ees unistuste elu, kuid siis … Ja siis saadetakse kunstnik temast pilti maalima ja …
See lugu ei lõppe üldsegi mitte nii nagu arvata võiks, kuid see lõpp on tegelikult nii selle loo vääriline. Võib olla, et alguses on raske looga kaasa minna, kuid kui juba kord lugu voolama hakkab, siis loeb ühe hooga lõpuni. Täielik lugemise nauding.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar