2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 29. november 2016

Golden Balngles Trilogy (Dream Man, Moonlight Man, Sahring Sunrise)



Raamat:  Golden Balngles Trilogy by Judy Griffith Gill (1990-1991)
Hinne: C-
Liigutamatud asjad, vastupandamatud jõud. Jeannie Leslie on surmkindel, et tema ei loo ühegi mehega püsisuhet. Max McKenzie ei soovi samuti oma üksiku mehe staatust muuta. Probleem on aga selles, et nad mõlemad on teisest huvitatud ning kui nad satuvad koos ohtlikusse olukorda ja nad vaatavad juba surmale silma, ütlevad nad välja sõnad, mis muidu oleksid võinud ütlemata jääda, ning asjad mida nad salajas mõlemad on ihaldanud jääks tegemata … kuna nad teavad, et nad on peagi suremas ning ei pea kunagi oma lubadusi täide viima.

Kuid siis nad päästetakse … Kuidas edasi?

Kas Sharon ja Mark on piisavalt julged, et lasta muusika – ning armastus tagasi oma ellu?

Sharon Leslie on rahul oma eluga, kasvatades poega ja tütart ning töötades kohalikus raamatukogus. Või vähemalt nii ta sisendab endale … kuni Marc Duval kolib kõrval krundile ning noor üksikema mõistab, millest ta puudust on tundnud. Vaja läheb vaid paari lihtsat nooti selle blondi rändaja suupillist, et ta alustaks oma maagilist võrgutust. Kuid tema kummituslikud meloodiad varjavad salajast kurbust. Nime vahetus ning riigi teise serva kolimine ei muuda tõsiasja, et Mark elab vales. Varem või hiljem jõuab ta minevik talle järele. Kas tal jagub julgust, et oma saladust Sharoniga jagada? Et riskida kõigega uue võimaluse nimel naisega, kelle muusika on kui vabastav armastus?

Naabritüdrukust on sirgunud naine ning tema sihiks on võita naabripoisi armastus.

Marian Crane on valmis enda sidumiseks. Rolph McKenzie – mees, keda ta on kogu oma elu armastanud – näeb aga teda endiselt nagu plikakest ning keeldub teda tõsiselt võtmast. Seega otsustab Marian, et on aeg lõpetada sellega leppimine ning keerata ette kuumem lehekülg. Mariani eesmärk on tõestada sellele väljakannatamatule ja vastupandamatule sadama omanikule, et just Marian on õige naine tema jaoks töötama – ning ka tema elu jagama.

See seksikas ja arukas naine, kellega tal just töövestlus oli on vägagi kaugel sellest neljateist aastasest marakratist, keda Rolph õpetas rattaga ja rulluiskudega sõitma. Kui Rolph tahab vaid ühte kohta koduks pidada ja Marian on tuntud oma pideva reisimise poolest eksootilistesse kohtadesse kaugetes sadamates.

Kas nende vaheline särisev kirg on piisavalt tugev, et veenda Mariani paikseks jääma? Või otsustab ta taas oma asjad pakkida ning lahkuda, võttes seekord Roplhi südame endaga?
Romance

Esialgu ma mõtlesin küll, et ma kirjutan igast raamatust eraldi, kuid kuna nad siiski moodustavad mingil määral üksteisega seotud terviku, siis on ikkagi vist mõttekas neist üheskoos kirjutada.

Põhimõtteliselt on siis tegu kahe õe ka kahe venna lugudega.

Esimeses raamatus on peategelasteks Jeannie Leslie (teise raamatu peategelase Sharoni õde) ja Max McKenzie (kolmanda raamatu Rolphi vend). Lugu saab alguse sellest, kuidas Rolph püüab oma venda naisele panna, et tal lõpuks ometi avaneks võimalus ka endale keegi leida, kuna praegu kaotab ta iga neiu niipea, kui nad kohtuvad ta vanema vennaga. Seega kui ta näeb lehes kuulutust, kus otsitakse tumedapäist, sinisilmset kahemeetrist kangelast kolmeks kuuks üksikema juurde abiliseks, käib Roplh vennale nii kaua peale, kuni Max on nõus minema sinna tööagentuuri, kes on kuulutuse üles pannud.

Jeannie on pärit perest, millest üks emapoolne liin on mustlased. Nende vanaema on olnud omamoodi nõid ja ta on jätnud oma tütretütardele käevõrud, mis pidavat märku andma, kui nad on oma õige elukaaslase leidnud. Jeannie ei usu seda kõike. Sharon võttis Jennie kasvatamise üle, kui nende vanemad autoõnnetuses surma said ning kui Sharoni abikaasa ta kahe lapsega üksi jättis oli Jeannie talle toeks. Ja nüüd on Jeannie juba pikka aega näinud unes üht meest, keda ta usub olevat õige tema õe jaoks, seega on ta pannud lehte kuulutuse.

Kui Max Jeannie tööbüroosse sisse astub usub ta koheselt, et see on see naine kellega ta abiellub, kuigi tal polnud siiani mingit soovi end kellegiga siduda, kuid Jeannie otsib ju meest oma õele, seega ta isegi ei mõtle et see mees võiks talle olla. Kuid Max on järeleandmatu. Nende teisel kohtumisel teatab ta Jeanniele, et nad abielluvad. Kuid siis läheb Jeannie õepoeg kaduma ning nad lendavad Sharonile appi.

Mööda hilissügist ja pimedat metsa meeleheitlikult poissi otsides satuvad nad koopale, kus Jeannie näeb pimeduses midagi punast, mis meenutab väga magamiskotti, ning koopa kitsukesest suust sisse pressides päästab ta valla kivilaviini. Max sukeldub talle järele, et Jeannie ei jääks üksi pimedasse koopasse, kuna ta teab, et naine kardab kitsukesi kinniseid ruume. Kui varin lõppenud on ja Max kivide alt välja kaevatud, asuvad nad uurima oma olukorda, mis pole just kõige parem, sest ainus koopast väljaviis avavus on nüüdseks kivisid täis ja suurt lootust pole end sealt välja kaevata.

Paanikat maha surudes jagavad nad nappi toitu, vett ja valgust, ning püüavad endid siiski välja kaevata. Siis leiavad nad veel ühe endise avavuse koopa teises seinas ning sealt kaudu saavad nad järgmisesse natuke suuremasse koopasse, kus on laes ka väike avavus ning koopa nurgas on oja, seega on neil rohkem õhku, vett ning ka valgust kuid välja neil siiski sealt võimalust saada pole.

Päevad kaovad üksteise järel. Vaatamata vähesel toidule, katkistele kätele ning ajataju kadumisele, püüavad nad ikkagi edasi kaevata, ning soojust püüavad nad üksteise kehadest leida. Nad on kaotanud igasuguse lootuse veel kunagi päevavalgust näha … kuni ühel ööl, kuuleb Jeannie muusikat.

Päästetuna ning paranevana jääb Jeannie taas kindlaks oma veendumuse juurde, et ta nägi Maxi unes oma õe jaoks, mitte enda jaoks. Kuid Max ei lase enam käest seda, mida ta oli juba arvanud koos oma eluga kaotanud olevat.

Teine raamat algab siis Maxi ja Jeannie pulmadega jõulu ajal. Sharoni poeg on pulma kutsunud ka nende „naabrimehe“ Marci, kelle pärast poiss tegelikult ka „kaduma“ oli läinud. Ta nimel käis salaja Marci juures kitarri mängimas ja kui Sharon ei leidnud teda sealt kus ta oli öelnud, et läheb, oligi paanika majas. Marc häirib Sharonit, sest ta toob majja jälle selle, millest Sharon on pärast abikaasa lahkumist end eemale hoidnud – muusika.

Oli aeg kui Sharon oli kuulus harfi mängija ning helilooja. Kuid siis hakkas ta abikaasa teda alandama ja ära kasutama, ning Sharon leidis, et kergem on end muusikast eemale hoida, kuid valusaid mälestusi heietada. Ta on juba aastaid elanud vaikselt oma lastega nende vanemate majas. Õe pulm on esimene kord, kui ta taas harfi mängib. Kuid kui Marc külmal detsembriõhtul suupilliga jõululaulu, murdub miski ta sees ja miski tõmbab teda selle mehe poole, keda ta kohe kindlasti oma ellu ei tahaks.

Kuid Maxi vanemad ja Sharoni lapsed kutsuvad Marci üha uuesti nende juurde ja siis ühineb Marc nendega ka suusamäel ja kui Sharon ilma lastete tagasi koju tuleb …

Marc on aastaid mööda ilma rännanud, tehes juhutoid, otsides ennast. Ta ei saa veel koju tagasi mina, ta pere pole veel valmis teda tagasi võtma. Hetkel on ta siis peatunud selles pisikeses Kanada väikelinnas, kus ta veab pagariäri ja tema naabrinaiseks on võluv üksikema, kes mängib suurepärast muusikat ja on end enese teadmata sügavale Marci hinge surunud, kuid Marc teab, kui Sharon kuuleb tema minevikust, siis ta kaotab naise.

Ja ühel õhtul, ühe faxi päisest loeb Sharon nime, mis meenutab talle kust ta Marci teab ja Sharon satub esialgu paanikasse. Marc just sellist reaktsiooni ootaski, seega pakib ta oma maja kokku ja lahkub. Kui Sharon on piisavalt mõelda saanud, keerab ta auto ringi ja ruttab tagasi, kuid Marc on juba läinud.

Sharon lendab Marcile Vancuverisse järele, kus ta läheb esmalt tema vanaema juurde ning siis jõuab ka Marci juurde …

Kolmas raamat on siis Maxi vennast Rolphist ja nende naabritüdrukust Marianist.
Kui esimeses raamatus kirub Rolph, et kõik naised näevad vaid Maxi ja ta ei leia kedagi enda kõrvale, kes oleks temast huvitatud, siis selles raamatus on tema probleemiks see, et ta ei leia naist, kes oleks huvitatud abiellumisest ja kodu rajamisest.

Kui Jeanne saadab Mariani Rolphi juurde töövestlusele, siis naerab Rolph selle idee välja, kuna Marian võib küll olla piisavalt haritud ning igati sobilik sadama assistendi ametile, teab Rolph Mariani liialt kaua selleks, et uskuda et Marian ei leia taas uut ja huvitavamat tegevust vaid paari kuu pärast.

Marian on nimelt juba lapsest saati olnud rändaja meelega. Ta on käinud paljudes erinevates koolides, ta on vahetanud oma soengut ja juukse värvi tihedamalt kui mõni mees sokke, ta on elanud pea kõikjal üle maailma, tehes palju erinevaid töid, kuid ta pole kuhugi kauaks jäänud. Marianil on selleks olnud oma põhjused, kuid Rolph ei tea seda, tema näeb vaid seda kuidas Marian tuulelipuna oma meelt muudab ja Rolphil on oma kindel ettekujutus Marianist, ning sellest ei taha ta kuidagi lahti lasta.

Nii nad siis lepivadki kokku, et Marian jääb Rolphi juurde kolmeks kuuks, esialgu. Nende koostöö sujub ideaalselt, Rolph uriseb iga mehe peale, kes natukenegi Mariani vastu huvi üles näitab, peagi on neist saanud lisaks töökaaslastele ka voodikaaslased, kuid Rolph kinnitab, et seda vaid seniks kuni Marian taas midagi huvitavamat leiab ja Mairan teab, et ta on Rolphi jaoks tähtis vaid seni, kuni mees oma ideaalse naise leiab.

Nii nad siis räägivadki üksteisest mööda ja ei kuula üksteist, sest kumbki on veendunud, et nad tunnevad teist. Seda siis kuniks ….

Vot siis sellised kolm raamatut. Iseenesest ju klassikalised lood, kus armastajad püüavad esialgu üksteisest eemale hoida, kuid tunded ja saatus ei lase neil lahus olla ja lõpuks leiavad nad ikkagi oma õnneliku lõpu. Kui esimesed kaks raamatut olid lihtsad ja armsad lood, siis kolmas oli liialt oma ajastut esindav, kus mees omast arust oli veel džungli kuningas, kuid naine hakkab juba rohkem käesoleva sajandi naiste moodi käituma ja seega on nende suhtlemine ärritav, sest kumbki raiub oma ning nende pime valeuskumus, et nad tunnevad teist läbi ja lõhki oli tüütu.

Loetav ja huvitav just selle tõttu, et kui ma ka olen lugenud eelmise sajandi lõpuks kirjutatud raamatuid, on nad olnud kas ajaloolised armastusromaanid või põnevus/ulme kirjandus, kuid selline kaasajaline armastusromaan oli siis esmakordne. Lisaks sellele et loost puudusin harjumuslikud tehnilised vidinad, oli ka keelekasutus mingil määral teistmoodi kui tavaliselt, kuid sellele võib oma osa anda ka tõsiasi, et tegu on siiski Kanadaga. Mitte kõige parem lugemiskogemus, kuid huvitav siiski.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar