Raamat: Golden
Balngles Trilogy by Judy Griffith Gill (1990-1991)
Hinne:
C-
Liigutamatud asjad, vastupandamatud
jõud. Jeannie Leslie on surmkindel, et tema ei loo ühegi mehega püsisuhet. Max McKenzie
ei soovi samuti oma üksiku mehe staatust muuta. Probleem on aga selles, et nad
mõlemad on teisest huvitatud ning kui nad satuvad koos ohtlikusse olukorda ja
nad vaatavad juba surmale silma, ütlevad nad välja sõnad, mis muidu oleksid
võinud ütlemata jääda, ning asjad mida nad salajas mõlemad on ihaldanud jääks
tegemata … kuna nad teavad, et nad on peagi suremas ning ei pea kunagi oma
lubadusi täide viima.
Kuid siis nad päästetakse … Kuidas
edasi?
Kas Sharon ja Mark on piisavalt julged,
et lasta muusika – ning armastus tagasi oma ellu?
Sharon Leslie on rahul oma eluga,
kasvatades poega ja tütart ning töötades kohalikus raamatukogus. Või vähemalt
nii ta sisendab endale … kuni Marc Duval kolib kõrval krundile ning noor
üksikema mõistab, millest ta puudust on tundnud. Vaja läheb vaid paari lihtsat
nooti selle blondi rändaja suupillist, et ta alustaks oma maagilist võrgutust. Kuid
tema kummituslikud meloodiad varjavad salajast kurbust. Nime vahetus ning riigi
teise serva kolimine ei muuda tõsiasja, et Mark elab vales. Varem või hiljem
jõuab ta minevik talle järele. Kas tal jagub julgust, et oma saladust Sharoniga
jagada? Et riskida kõigega uue võimaluse nimel naisega, kelle muusika on kui
vabastav armastus?
Sharing
Sunrise https://www.goodreads.com/book/show/16043486-sharing-sunrise
Naabritüdrukust on sirgunud naine ning
tema sihiks on võita naabripoisi armastus.
Marian Crane on valmis enda sidumiseks.
Rolph McKenzie – mees, keda ta on kogu oma elu armastanud – näeb aga teda
endiselt nagu plikakest ning keeldub teda tõsiselt võtmast. Seega otsustab
Marian, et on aeg lõpetada sellega leppimine ning keerata ette kuumem lehekülg.
Mariani eesmärk on tõestada sellele väljakannatamatule ja vastupandamatule
sadama omanikule, et just Marian on õige naine tema jaoks töötama – ning ka
tema elu jagama.
See seksikas ja arukas naine, kellega
tal just töövestlus oli on vägagi kaugel sellest neljateist aastasest
marakratist, keda Rolph õpetas rattaga ja rulluiskudega sõitma. Kui Rolph tahab
vaid ühte kohta koduks pidada ja Marian on tuntud oma pideva reisimise poolest
eksootilistesse kohtadesse kaugetes sadamates.
Kas nende vaheline särisev kirg on
piisavalt tugev, et veenda Mariani paikseks jääma? Või otsustab ta taas oma
asjad pakkida ning lahkuda, võttes seekord Roplhi südame endaga?
Romance
Esialgu ma
mõtlesin küll, et ma kirjutan igast raamatust eraldi, kuid kuna nad siiski
moodustavad mingil määral üksteisega seotud terviku, siis on ikkagi vist mõttekas neist
üheskoos kirjutada.
Põhimõtteliselt
on siis tegu kahe õe ka kahe venna lugudega.
Esimeses raamatus on
peategelasteks Jeannie Leslie (teise raamatu peategelase Sharoni õde) ja Max McKenzie
(kolmanda raamatu Rolphi vend). Lugu saab alguse sellest, kuidas Rolph püüab
oma venda naisele panna, et tal lõpuks ometi avaneks võimalus ka endale keegi
leida, kuna praegu kaotab ta iga neiu niipea, kui nad kohtuvad ta vanema
vennaga. Seega kui ta näeb lehes kuulutust, kus otsitakse tumedapäist,
sinisilmset kahemeetrist kangelast kolmeks kuuks üksikema juurde abiliseks,
käib Roplh vennale nii kaua peale, kuni Max on nõus minema sinna tööagentuuri,
kes on kuulutuse üles pannud.
Jeannie on
pärit perest, millest üks emapoolne liin on mustlased. Nende vanaema on olnud
omamoodi nõid ja ta on jätnud oma tütretütardele käevõrud, mis pidavat märku
andma, kui nad on oma õige elukaaslase leidnud. Jeannie ei usu seda kõike. Sharon
võttis Jennie kasvatamise üle, kui nende vanemad autoõnnetuses surma said ning
kui Sharoni abikaasa ta kahe lapsega üksi jättis oli Jeannie talle toeks. Ja nüüd
on Jeannie juba pikka aega näinud unes üht meest, keda ta usub olevat õige tema
õe jaoks, seega on ta pannud lehte kuulutuse.
Kui Max Jeannie
tööbüroosse sisse astub usub ta koheselt, et see on see naine kellega ta
abiellub, kuigi tal polnud siiani mingit soovi end kellegiga siduda, kuid
Jeannie otsib ju meest oma õele, seega ta isegi ei mõtle et see mees võiks
talle olla. Kuid Max on järeleandmatu. Nende teisel kohtumisel teatab ta
Jeanniele, et nad abielluvad. Kuid siis läheb Jeannie õepoeg kaduma ning nad
lendavad Sharonile appi.
Mööda hilissügist
ja pimedat metsa meeleheitlikult poissi otsides satuvad nad koopale, kus
Jeannie näeb pimeduses midagi punast, mis meenutab väga magamiskotti, ning
koopa kitsukesest suust sisse pressides päästab ta valla kivilaviini. Max
sukeldub talle järele, et Jeannie ei jääks üksi pimedasse koopasse, kuna ta
teab, et naine kardab kitsukesi kinniseid ruume. Kui varin lõppenud on ja Max
kivide alt välja kaevatud, asuvad nad uurima oma olukorda, mis pole just kõige
parem, sest ainus koopast väljaviis avavus on nüüdseks kivisid täis ja suurt
lootust pole end sealt välja kaevata.
Paanikat maha
surudes jagavad nad nappi toitu, vett ja valgust, ning püüavad endid siiski välja
kaevata. Siis leiavad nad veel ühe endise avavuse koopa teises seinas ning
sealt kaudu saavad nad järgmisesse natuke suuremasse koopasse, kus on laes ka
väike avavus ning koopa nurgas on oja, seega on neil rohkem õhku, vett ning ka
valgust kuid välja neil siiski sealt võimalust saada pole.
Päevad kaovad
üksteise järel. Vaatamata vähesel toidule, katkistele kätele ning ajataju
kadumisele, püüavad nad ikkagi edasi kaevata, ning soojust püüavad nad üksteise
kehadest leida. Nad on kaotanud igasuguse lootuse veel kunagi päevavalgust näha
… kuni ühel ööl, kuuleb Jeannie muusikat.
Päästetuna ning
paranevana jääb Jeannie taas kindlaks oma veendumuse juurde, et ta nägi Maxi
unes oma õe jaoks, mitte enda jaoks. Kuid Max ei lase enam käest seda, mida ta
oli juba arvanud koos oma eluga kaotanud olevat.
Teine raamat
algab siis Maxi ja Jeannie pulmadega jõulu ajal. Sharoni poeg on pulma kutsunud
ka nende „naabrimehe“ Marci, kelle pärast poiss tegelikult ka „kaduma“ oli
läinud. Ta nimel käis salaja Marci juures kitarri mängimas ja kui Sharon ei
leidnud teda sealt kus ta oli öelnud, et läheb, oligi paanika majas. Marc
häirib Sharonit, sest ta toob majja jälle selle, millest Sharon on pärast
abikaasa lahkumist end eemale hoidnud – muusika.
Oli aeg kui
Sharon oli kuulus harfi mängija ning helilooja. Kuid siis hakkas ta abikaasa
teda alandama ja ära kasutama, ning Sharon leidis, et kergem on end muusikast
eemale hoida, kuid valusaid mälestusi heietada. Ta on juba aastaid elanud vaikselt
oma lastega nende vanemate majas. Õe pulm on esimene kord, kui ta taas harfi
mängib. Kuid kui Marc külmal detsembriõhtul suupilliga jõululaulu, murdub miski
ta sees ja miski tõmbab teda selle mehe poole, keda ta kohe kindlasti oma ellu
ei tahaks.
Kuid Maxi
vanemad ja Sharoni lapsed kutsuvad Marci üha uuesti nende juurde ja siis ühineb
Marc nendega ka suusamäel ja kui Sharon ilma lastete tagasi koju tuleb …
Marc on aastaid
mööda ilma rännanud, tehes juhutoid, otsides ennast. Ta ei saa veel koju tagasi
mina, ta pere pole veel valmis teda tagasi võtma. Hetkel on ta siis peatunud
selles pisikeses Kanada väikelinnas, kus ta veab pagariäri ja tema
naabrinaiseks on võluv üksikema, kes mängib suurepärast muusikat ja on end
enese teadmata sügavale Marci hinge surunud, kuid Marc teab, kui Sharon kuuleb
tema minevikust, siis ta kaotab naise.
Ja ühel õhtul,
ühe faxi päisest loeb Sharon nime, mis meenutab talle kust ta Marci teab ja
Sharon satub esialgu paanikasse. Marc just sellist reaktsiooni ootaski, seega
pakib ta oma maja kokku ja lahkub. Kui Sharon on piisavalt mõelda saanud,
keerab ta auto ringi ja ruttab tagasi, kuid Marc on juba läinud.
Sharon lendab
Marcile Vancuverisse järele, kus ta läheb esmalt tema vanaema juurde ning siis
jõuab ka Marci juurde …
Kolmas raamat
on siis Maxi vennast Rolphist ja nende naabritüdrukust Marianist.
Kui esimeses
raamatus kirub Rolph, et kõik naised näevad vaid Maxi ja ta ei leia kedagi enda
kõrvale, kes oleks temast huvitatud, siis selles raamatus on tema probleemiks see,
et ta ei leia naist, kes oleks huvitatud abiellumisest ja kodu rajamisest.
Kui Jeanne saadab
Mariani Rolphi juurde töövestlusele, siis naerab Rolph selle idee välja, kuna
Marian võib küll olla piisavalt haritud ning igati sobilik sadama assistendi
ametile, teab Rolph Mariani liialt kaua selleks, et uskuda et Marian ei leia
taas uut ja huvitavamat tegevust vaid paari kuu pärast.
Marian on
nimelt juba lapsest saati olnud rändaja meelega. Ta on käinud paljudes
erinevates koolides, ta on vahetanud oma soengut ja juukse värvi tihedamalt kui
mõni mees sokke, ta on elanud pea kõikjal üle maailma, tehes palju erinevaid
töid, kuid ta pole kuhugi kauaks jäänud. Marianil on selleks olnud oma
põhjused, kuid Rolph ei tea seda, tema näeb vaid seda kuidas Marian tuulelipuna
oma meelt muudab ja Rolphil on oma kindel ettekujutus Marianist, ning sellest
ei taha ta kuidagi lahti lasta.
Nii nad siis
lepivadki kokku, et Marian jääb Rolphi juurde kolmeks kuuks, esialgu. Nende koostöö
sujub ideaalselt, Rolph uriseb iga mehe peale, kes natukenegi Mariani vastu
huvi üles näitab, peagi on neist saanud lisaks töökaaslastele ka
voodikaaslased, kuid Rolph kinnitab, et seda vaid seniks kuni Marian taas
midagi huvitavamat leiab ja Mairan teab, et ta on Rolphi jaoks tähtis vaid
seni, kuni mees oma ideaalse naise leiab.
Nii nad siis
räägivadki üksteisest mööda ja ei kuula üksteist, sest kumbki on veendunud, et
nad tunnevad teist. Seda siis kuniks ….
Vot siis
sellised kolm raamatut. Iseenesest ju klassikalised lood, kus armastajad
püüavad esialgu üksteisest eemale hoida, kuid tunded ja saatus ei lase neil
lahus olla ja lõpuks leiavad nad ikkagi oma õnneliku lõpu. Kui esimesed kaks
raamatut olid lihtsad ja armsad lood, siis kolmas oli liialt oma ajastut
esindav, kus mees omast arust oli veel džungli kuningas, kuid naine hakkab juba
rohkem käesoleva sajandi naiste moodi käituma ja seega on nende suhtlemine
ärritav, sest kumbki raiub oma ning nende pime valeuskumus, et nad tunnevad
teist läbi ja lõhki oli tüütu.
Loetav ja huvitav
just selle tõttu, et kui ma ka olen lugenud eelmise sajandi lõpuks kirjutatud
raamatuid, on nad olnud kas ajaloolised armastusromaanid või põnevus/ulme
kirjandus, kuid selline kaasajaline armastusromaan oli siis esmakordne. Lisaks sellele
et loost puudusin harjumuslikud tehnilised vidinad, oli ka keelekasutus mingil
määral teistmoodi kui tavaliselt, kuid sellele võib oma osa anda ka tõsiasi, et
tegu on siiski Kanadaga. Mitte kõige parem lugemiskogemus, kuid huvitav siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar