Past Imperfect (Lõpetamata minevik)

Raamat: Past Imperfect by Julian Fellowes (2008) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/5493630-past-imperfect

Damian Baxter on uskumatult rikas ja suremas. Ta elab üksi suures majas Surreys, Inglismaal, kus tema eest hoolitsevad ta autojuht, ülemteener, kokk ja majapidajanna. Tal on vaid üks mure – tema 500 miljonine varandus võib jääda pärijata. Lõpetamata minevik on lugu otsingust. Damian Baxter tahab teada, kas tal on olemas elav järglane. Selleks ajaks kui ta abiellus kolmekümnendate eluaastate lõpus oli ta steriilne (täiskasvanuna põetud mumpsi tagajärjel), kuid kuidas oleks suhetega enne haigust? Kas ta on lapse eostanud? Ta seab endale (ja teistele) ülesandeks leida oma pärija.

History, Drama, Romance

Ma ei mäleta mis oli see põhjus, miks ma selle raamatu aastaid tagasi Londonist kaasa haarasin, kui pidin valima kolm raamatut. Ma ei usus, et põhjuseks oli autor, kuna tollel hetkel ei öelnud Julian Fellowes mulle eriti midagi, kuigi olin siis juba tuttav seriaaliga Oru Valitseja. Kui ma siis seda raamatut lugesin, ei jõudnud ma väga kaugele, kõik tundus nii segane ja kui ma järjehoidja kogemata suletud raamatust välja tõmbasin, ei suutnud ma enam leida seda kohta, kus olin pooleli jäänud.

Nüüd, pea kümme aastat hiljem uuesti alustades, oleks ma nagu hoopis teist raamatut lugema hakanud, kui võrrelda sellega, mida ma sellest loost mäletasin. Tõsi, ka seekord läks mul paari koha peal mõte uitama, kui kirjeldused liiga pikaks ja venivaks muutusid, kuid õnneks polnud selliseid kohti palju.

Lugu on siis Damian Baxterist, miljonäärist, kes on suremas ja kes tahab leida üles oma järglast, kellest ta teab tänu sellele, et lapse ema on talle aastakümneid tagasi anonüümse kirja saatnud, oma viga kahetsedes. Damian ise ei ole enam võimeline ringi liikuma ja inimestega suhtlema, seega kutsub ta enda juurde inimese, keda ta solvas rängalt viimane kord kui nad nägid kolmkümmend kaheksa aastat tagasi.

Raamatu jutustaja ongi nimetu mees, kes aastal 1968 viis Damiani kõrgseltskonna hooaja üritustele. Jutustaja ise kuulus kõrgseltskonda, kuna ta isa oli lord ja diplomaat, kuid Damian oli lihtne töölisklassi üliõpilane, kes suutis musta valges rääkida ja igale poole end sisse libistada, ning tollel hooajal polnud tüdrukut, kes poleks olnud temasse armunud.

Damian annab jutustajale nimekirja naistest, kellega ta oli maganud, ning kes said lapsed selles ajavahemikus, kus oleks veel olnud võimalik, et need võiksid olla Damiani omad. Ja nii algabki rännak tagasi minevikku.

Tolle ammuse aasta hooaeg oli olnud traditsiooniline, kuid samas paljuski mõjutatud juba uue ajastu saabumisest. Kõik peod ei olnud enam nii kammitsetud kui varem, kõik tüdrukud ei osalenud hooajal enam ainult selleks, et abikaasat leida, kõik osalised ei olnud enam vaid Inglismaa kõrgseltskonnast, nüüd olid siin ka rikkurid suure lombi tagant, kuid siiski oli hooajal osalejate ring suhteliselt kinnine, seega tekitaski Damiani saabumine mingil määral furoori. Kuigi esialgu oli Damian kui kontvõõras, siis hooaja lõpuks oli ta suutnud end vingerdada pea kõige oodatumaks külaliseks (tütarde palvel) ning loo jutustaja, kes ta oli endaga esimesele peole kaasa võtnud tundis end ise kui väljatõugatud.

 

1968 aasta hooaja noorte viimane kokkusaamine oli paar aastat hiljem Portugalis, mille tagajärjel ei suhelnud neist paljud üksteisega enam aastaid. Kuna jutustaja oli see, keda see kurikuulus Portugali õhtusöök kõige rohkem puudutas, siis polnud ta neist kellegiga suhelnud. Ta oma elu on olnud ühtpidi edukas, kuid teisalt mitte päris see, mida ta oleks tahtnud. Nüüd peab ta minema tagasi minevikku, meenutama meeldivaid ja ka ebameeldivaid asju ning ühtlasi saab ta ka teada uusi asju, mis muudavad tema mälestusi ning seletavad asju, mis eelnevalt olid olnud arusaamatud.

Lugejale tuuaksegi lugu vaheldumisi kahest ajastust, 1968 aasta hooajast ning nelikümmend aastat hiljem. Noortest inimestest on saanud täiskasvanud, lapsevanemad, ettevõtjad, miljonärid … kes on lahutatud, kes võiks olla parem lahutatud, kes lesk … selline minevikku vaatamine võib olla valus, kuid samas ka valgustav ja vabastav.

Ma pean tunnistama, et seda lugu lugedes tuli mulle pähe, et selline võiks olla Downton Abbey viimane hooaeg, kui seda sarja oleks tõesti tehtud edasi, nagu esialgu juttu oli, 60-ndateni välja. Need noored võiksid siis olla George ja Marigold Crawley, Sybil Bransoni ning Victoria Aldridge lapsed. See lugu ongi sellest, kuidas vanad kombed ja vanad klassid kadusid kuuekümnendate lõpus ja mis nende asemele tuli sajandi lõpus ja uue sajandi alguses.

Huvitav ja kaasahaarav lugu. Hea lugemine.