The Beguiled

Raamat: The Beguiled by Thomas Cullinan (1966)

Hinne: C+

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/34625020-the-beguiled

Pea surmavalt haavatud noor Jänki armee sõdur leitakse Virginia metsast Ameerika kodusõja kõrgajal ning lähedal asuva Preili Martha Farnsworthi Noorte Neidude seminari kasvandik toob ta koolimajja. Pea otsekohe asub ta petma seal elavat kolme naist ja viit teismelist tüdrukut, kes on jäänud Lõunaosariikide sõdurite kaitseta ja nad on kaduva kultuuri viimased esindajad. Neist õhkub armastust ja himu ning haletsust ja kiindumust. Noormees ässitab neid üksteise vastu lootes sellega saavutada oma vabadust. Kuid mida rohkem selgub, millised need naised tegelikult on seda rohkem hakkab noor sõdur kartma ning mõtlema, kes siin keda petab?.

History, Horror, War

Järjekordne filmiraamat.

Kuidas siis seda lugu iseloomustada – inimesed võivad olla julmad, ahned, petlikud ja etteaimamatud, kui nad arvavad et nad on karistamatud.

See on siis lugu ühest mehest ja viiest naisest. Noore haavatud sõduri leiab metsast plikake, kellele meeldib ülekõige loodus ja kes kogub metsast haruldusi, mida ta kooli tassib, isegi kui see tal keelatud on.

Kooli peavad kaks õde, üks veendunud vanatüdruk ja teine joodik. Noorem õde seob sõduri haavad ja vanem tuleb koju leides õe veiniga sõduri valu leevendamas (ja ise seltsiks temaga joomas) ning puhastab uuesti haava ja õmbleb ka haava kinni. Õdede pere vana teenijanna vangutab pead, kuid kuulab õdede käske.

Kuid maja on ju täis teismelisi. Nad on pärit igasugustest peredest – sõjaväelaste tütred, salakaupmeeste tütred, üksikema tütred… Kui nooremad tüdrukud näevad noores mehes enda sõpra, siis vanemad kolm …

Kui noormees hakkab paranema näeb ta oma seisukorras võimalusi. Ta läheneb igale naishingele täpselt nii, et nad kõik teavad, et vaid tema on noormehele kõige tähtsam. Mida tervemaks poiss saab seda enam mõistab ta, et teda lõpmatuseni ei ümmardata, seega teeb ka ta omalt pool neile natuke meelehead, kuni vanem õde palub tal lahkuda, sest ta on juba piisavalt kaua nende juures olnud ja ta jalg on piisavalt terve.

Viimase õhtu veedavad nad pidusöögiga ja lauldes ja tantsides ja salajas lubadusi sosistades ning öövarjus …

Vanem õde otsustab, et ainus viis noormehe elu päästa, on kasutusele võtta kõige äärmuslikumad abinõud.

Kui noormees tuimestuseks manustatud veinist toibub on tema ainus mõte kättemaks, kuid siiski käitub ta äärmiselt meeldivalt, võib-olla karmikäeliselt meeldivalt, et saavutada oma eesmärk, kuid ta ei näita kordagi oma tõelist olemust otse välja. Kuni siis tema sosinate ja mõjutuste sihtmärgid hakkavad omavahel tema jutte võrdlema…

See lugu on kirjutatud naishingede vaatevinklist, umbes nagu nende seletus toimunust tribunali jaoks, nende seletus, kuidas nemad ei olnud süüdi selles, mis juhtus.

Kui te nüüd mõtlete, et selle raamatu uusimas filmiversioonis mängib seda libedakeelset meelitajat haavatud sõdurit Colin Farrell, siis te ilmselt mõistate minu mõtet, et see mees sobib sinna rolli suurepäraselt, kui ta aga mõtlete, et selle filmi esimese, 1970 aasta versioonis oli peaosas Clint Eastwood, siis ausalt, mina ei suuda ette kujutada, kuidas tema selles osas oleks.

See oli huvitav ja kõhe lugemine sellest, milleks inimesed ikka võimelised on, kui nad on jäänud nö võimuvaakumisse.