Exit West

Raamat: Exit West by Mohsin Hamid (2017) RR, A, Ühinenud Ajakirjad

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31848394-exit-west

Linnas, mis on täis põgenikke, kuid siiski enamasti mitte sõjas, väi vähemalti mitte veel, mitte avalikult, lähevad Saeed ja Nadia kohvile ja nii algab nende lugu. See saab olema armastuslugu, kuid samuti lugu sõjast ja ülemaailmsest kriisist, sellest kuidas me elame praegu, ning kuidas me võime elada homme. Ei lähe palju aega, kui Nadia ja Saeed peavad lahkuma oma kodumaalt. Kui tänavad pole enam kasutatavad ning kõik teised võimalused on kadunud, ei jää noortel üle muud ühineda lagunevast linnast lahkuvaate vooluga, lootes parimat ning otsides endale maailmas kohta …

Drama, Romance, Fantasy

See lugu on minu jaoks selline david-michellilik lugu. Siin on omavahel seotud armastuslugu, sõda, reaalne poliitiline probleem ja fantaasia. Põhiloo kõrval on pildikesi teistest hetkedest kuskil mujal maailmas, seletamata kuidas need pildikesed on seotud põhilooga, kuni seos selgub.

See on siis lugu sõjapiirkonnas elavatest noortest, kes kohtuvad täienduskursustel. Linn on olnud sõdivate vastaste tegevuste vahel pidevalt, kuid midagi suurt pole siiani veel toimunud. Kuid siis see kõik muutub. Linn jagatakse mässajate ja valitsuse vägede vahel. Nadia on siiani elanud üksi, pärast seda kui ta perele selja keeras ja nemad temast lahti ütlesid, kuid ta on olnud rahul, elanud täpselt nii nagu talle sobib, kuid ta tunneb end turvalisemalt kui ta kannab kõike katvat must ürpi, isegi kui ta tegelikult ei ole usklik. Saeed elab koos vanematega, ta pole küll süvausklik, kuid ta käib koos isaga kord nädalas palvusel ja tema ema on talle kõige tähtsam.

Kui sõda linnas süveneb ja Saeedi ema surma saab, kolib Nadia oma korterist (majast, mis sai pommitabamuse) välja ja kolib Saeedi juurde. Nad ei jaga tuba ja nad pole ka suudlusest kaugemale läinud, sest Saeed tahab esmalt abielluda kui midagi rohkemat teha.

Kogu selle lootusetuse keskel hakkavad nad kuulma jutte ustest, ustest mis viivad muudesse riikidesse, eemal sõjast. Lõpuks saavad nad teada, kellele nad maksma peavad, et ka nemad saaksid läbi ühe sellise ukse minna. Kui uks avaneb, keeldub Saeedi isa kaasa minemast ja nii lähevadki Saeed ja Nadia kahekesi ja esimesena satuvad nad Mykonose saarele. Seal veedavad nad paar nädalat ja seejärel kuulevad nad uuest uksest, läbi mille satuvad nad Londonisse. Kui nad on paar kuud olnud Londonis, kus olukord muutub samuti ohtlikuks ja sõjaeelseks, rahuneb kõik mingil määral maha ja nad hakkavad isegi endale uut kodu ehitama, kuid siis loobuvad nad selles, ning kasutavad veel kord ust, et sattuda seekord San Francisco lähistele hipi kogukonda.

Kui kaks inimest elavad koos läbi väga emotsionaalseid olukordi, siis nad kas kasvavad lähedaseks ja elavad õnnelikult koos elu lõpuni, või nad lähevad lahku, sest nad kasvavad läbi läbielamuste lahku.

See lugu on pilguheit Euroopat räsinud põgenike voolule läbi fantaasia peegli. Kummipaatide asemel on uksed, mis viivad kuskile mujale siin maailmas. Uksi pole vaid mõned ja nad pole kindlates kohtades, nad võivad avaneda ootamatutes kohtades ja neid ei kasuta vaid sõjaolukorrast põgenevad inimesed vaid ka „heaoluriigis“ elavad inimesed, kes on oma eluga rahulolematud. Samuti ei ole need uksed vaid ühepoolsed, neid saab mitmeid kordi edasi tagasi käimiseks kasutada.

Ühelt poolt on see armastuslugu, teiselt poolt on see sõjapõgenike draamat, samas on see ka fantaasialugu ustest, mis viivad ühest kohast maailmas teise. See fantastiline, kuid valus lugu, voolab nagu David Michelli Pilveatlas või Luukellad – võibolla natuke segaselt, kuid samas väga kaasakiskuvalt.

Hea lugemine!!