Teenijanna lugu

Raamat: The Handmaid's Tale by Margaret Atwood, tõlge Ann Alari(1985, tõlgitud 1993)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25327244-teenijanna-lugu Offred on teenaijanna Gileadi Vabariigis. Ta võib komandöri ja tema naise majast väljas käia kord  päevas, et minna toidukauplusesse, kus on sõnade asemel märgid ja pildid, sest naistel ei ole lubatud lugeda. Ta peab kord kuus selili lamama, ning lootma, et komandör ta rasestaks, kuna ajal kui sünnid on languses, on Offred ja teised teenijannad hinnatud vaid nende töötavae munasarjade pärast. Offred mäletab oma elu enne, kui ta elas veel koos oma armastava abikaasa Luke-ga, kuidas ta mängis oma tütrega ning kuidas ta teda kaitsed, kui tal oli töö ja oma raha ning ligipääs tedmistele. Kuid see kõik on nüüdseks kadunud ...
Dystopia, Drama

Teenijanna lugu on minu jaoks nagu kõigi tänapäevaste YA düstoopiate ema. Tõsi, siin pole peategelane noor täiskasvanud ja tema kätes pole kogu inimkonna päästmine, kuid selles loos on nii palju tuttavaid jooni tänapäevastest hittidest – Näljamängud, Lahkulööja, Andja, Deliirium, Määratud, Beyond, jne.

Film 1990

Telesari 2017

See uus vabariik ja riigikord, kus Offred elab, põhineb usul ning Offredi „töö“ Moosese raamatul, täpsemalt selle, kuidas Raahael nõuab oma abikaasalt last ja kui ta pole võimeline talle last andma, pakub ta välja, et tema orjatar kannaks tema abikaasa last Raaheli jaoks. Offredi ülesanne ongi see, et ta oleks surrogaatema neile „kõrgemast soost“ naistele, kes ise ei saa enam lapsi. Naisterahvad ei tohi lugeda, kõigi riided on teatavat värvi, et eristada nende seisust, naistel peavad olema seljas naiselikud, kuid võimalikult varjavad riided, et nad mitte millegi võimalikuga ei tekitaks meestes iharaid mõtteid ja kui see siiski peaks juhtuma, väljaspool ettenähtud tseremooniat ja kodu kaitsvaid müüre, on see alati naise süü, ning võib kaasa tuua surmanuhtluse.

Neli aastat tagasi, kuid maailmakord praktiliselt üleöö muutus, ei osanud keegi sellest kõigest midagi arvata ja kuigi paljud põgenesid, jäi raamatu peategelane ja tema abikaasa koos nende tütrega veel kohale, kuid see oli viga, sest peagi hakati inimesi kokku korjama ning laagritesse saatma. Eriti naisi, kes olid rasedad olnud, sest neile anti uus ülesanne, tuua ilmale tähtsate inimeste lapsi.

Ka peategelane ja tema pere püüdsid lõpuks põgeneda, kuid jäid nad ikkagi vahele. Ta ei tea, mis ta lapsest või abikaasast sai, kuid tema saadeti Punasesse keskusesse, kus talle õpetati alandlikkust, jumalakartlikust ja kuulekust. Keskuses kohtus ta ka oma vana sõbrannaga, kes polnud nii rahumeelne alistuja kui tema ja püüdis korduvalt põgeneda.

Nüüd elab ta siis komandöri majas, tema tuba on tehtud võimalikult turvaliseks, et tal poleks mingit võimalust endale viga teha, komandöri abikaasa on talle tuttav juba varasemast ajast, kui naine oli telejutlustaja ja lauljanna ning nüüd pidi ta kannatame naise puudutust sellel ajal, kui tema abikaasa tema jalgade vahel kord kuus tegutses.
Kuid siis kutsus komandör ta ühel õhtul enda kabinetti, kus on raamatud ja nad mängivad sõnademängu, kuid naistel on ju keelatud kokku puutuda kõigega, mis meenutaks neile nende haridust või annaks neile võimalust lugeda.

Mis on komandöri mõte, kui ta Offredi oma kabinetti kutsus, mis plaanid on komandöri naisel, milline on Offredi tulevik ja kuidas seda uut riigikorda näevad tulevad põlvkonnad ...
See on uskumatu, kuidas selles loos on tuttavaid hetki meie tänapäevasest poliitikast ja maailmakorrast. Need hetked tekitasid suisa hirmu, et kas tõesti võiks järgneda midagi sarnast ka reaalses maailmas. Tuleb loota, et see on puhas kokkusattumus. See oli huvitav ja hirmutav lugemine.

Raamatust on tehtud ka film, aastal 1990, ja käesoleval kuul, jõudis teleekraanidele sari. Film on raamatu aineline ja sari (vähemalt paar esimest osa) on äärmiselt poliitiliselt korrektne ning samamoodi raamatu aineline.