2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 3. märts 2021

My Dark Vanessa

Raamat: Minu sünge Vanessa by Kate Elizabeth Russell, tõlge Evi Eiche (2020) Helios, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55755236-minu-s-nge-vanessa       

Aasta 2000. Helge peaga, ambitsioonikas ja kiiresti täiskasvanuks saada ihkaval 15-aastasel Vanessa Wye’l on armuafäär oma inglise keele õpetajaga – ligitõmbava, kuid valeliku 42-aastase Jacob Strane’iga.


Aasta 2017. Mõjukate meeste vastu esitatud ahistamissüüdistuste laine tipphetkel jõuab kätte arveteõiendamise aeg. Strane’i süüdistab seksuaalses väärkohtlemises üks endine õpilane, kes otsib kontakti ka Vanessaga. Nüüd leiab Vanessa end ootamatult võimatu valiku ees: vaikida, olles kindlalt veendunud, et ta oli teismelisena õpetajaga suhtes täielikult omal vabal tahtel, või määratleda ümber nii ennast kui juhtunut. Ent kuidas ta saaks hüljata oma esimese armastuse – mehe, kes muutis teda kardinaalselt ja on tema elus kogu aeg olemas olnud? On’s see võimalik, et mees, keda Vanessa teismelisena armastas ja kes tunnistas, et jumaldab ainult teda, võib olla hoopis erinev sellest, mida Vanessa on alati uskunud?


Põimides vaheldumisi Vanessa olevikku ja minevikku, kõrvutab „Minu sünge Vanessa“ mälestusi ja traumat. Me kogeme teismelise tüdruku hingematvat põnevust, kui ta mõistab esimest korda, milline imevägi tema kehal meeste jaoks võib olla. Raamatut on võimatu käest panna, sest kujutades rahutut noorukiiga ja selle tagajärgi, ärgitab see küsima ja mõtlema vastutuse, nõustumise, kaasosaluse ja ohvriks olemise üle.


„Minu sünge Vanessa“ on kirja pandud painama jääva intiimsuse, rahutuks tegeva haavatavuse ja naha alla pugeva pingelisusega. See on praegust ajastut defineeriv romaan, mis peegeldab muutuvaid kultuurilisi väärtusi.

Fiction, Drama, Thriller


“Minu sünge Vanessa” tekitab nii palju vastakaid tundeid, et kohe ei tea millest alustada. See on raske, kohati ka valus lugemine, kuid aeg-ajalt ajab loetu ka lihtsalt vihale. 


Pean tunnistama, et vahel ei saanud ma aru, kas autor püüab peategelast näidata ohvrina või püüab ta seletada, et peategelane siiski polnud ohver. Vanessa oli see, kes võttis kõike liialt tõsiselt/kirglikult - kui ta tahtis kooli vahetada, siis käis ta vanematele nii kaua peale, kuni tal lubati sinna internaatkooli minna, oma esimese toanaabri vastu tekkis tall nii tugev kiindumus, et kui tüdruk leidis poiss-sõbra, siis käitus Vanessa, nagu oleks talt tema tüdruksõber töövitud. Raamatu alguses mõtlesin ma korduvalt - kui torgid karu, sikutad tiigrit sabast või narrid hunti, siis ole valmis rünnakuks - sest Vanessa meenutused toimunust on just selliselt esitatud, et tema oli see, kes haaras kinni ühest sõbralikust pilgust/lausest ja tegi siis omalt poolt kõik, et saada veel sellist tähelepanu, ning kui tähelepanu läks kaugemale sõnast/pilgust, ei öelnud ta ei, ei tõmmanud eemale, ta tahtis hoopis veel, kuid ta ei teadnud, kui palju see veel on. Kuid ka siis ei öelnud ta ei, ja isegi siis kui ta vihkas seda, mis toimus, kui ta vihkas inimest, kes seda talle tegi, oli tema see, kes tagasi tuli ja vaikides kannatas/nautis(?) ("Raped while writhing in orgasm. Give me a fucking break").  Kas mitte Marianne “Normaalsetest inimestest” polnud samasugune?


Ja siis keeras autor pildi ümber. Vanessa polnud enam alustaja, Strane oli see, kes meisterlikult Vanessa huvi äratas, end tema lähedusse sättis, samm sammult katsetas, kui kaugele ta minna võib, jagades tüdrukule just seda, millest ta puudust tundis - tähelepanu, kiitus, lähedus ja hellus. Seda lugedes meenus mulle Eriksoni “Psühhopaadid minu ümber”. Strane teadis täpselt, millega Vanessat meelitada, millega hirmutada, kuidas tema juttu talle vastu keerata, kuidas enda seljatagust kindlustada. 


Ning isegi kui Ohver ja Koletis on paika pandud ja Koletis on kõrvaldatud, igaveseks, jätkub Koletise jaht endiselt ja minul on tekkinud mõningad küsimused. Kui autor laseb Vanessal rääkida juhtunust pea igaühele, kes teda kuulama jäi, iga kord kui ta alkoholi tarbinud oli, ning isegi kirjutab sellest avalikus blogis, mida lugesid vist kõik ja korduvalt, kuidas ta endiselt saab seda serveerida kui saladus ning alustada Vanessa parandamist alles siis kui ta juhtunust osade kaupa psühholoogile räägib? Kas teile ei tundunud, et Vanessa oli katki juba enne kui ta Strane kohtas? 


Ühe koha pealt olen ma autoriga nõus, kuigi kõiki kutsutakse üles rääkima sellest avalikult, kui kedagi on ahistatud, kuid rääkimine avalikult, selle kõige uuesti läbi elamine ja lasta teistel end arvustada, võib hoopis ohtliku tagasilöögi anda, mitte kergendust tuua, nagu lubatakse. Kõigi lood on erinevad, kõiki ei saa ühe puuga hinnata ja kõik ei ole “vägivald” ning samas võib ka heatahtlikkus osutuda “ärakasutamiseks”. Selliseid lugusid ei saa ja ei tohi vaadata vaid ühe nurga pealt. Ma ei ütle, et me peaksime Koletisi õigustama, kuid enne kui kedagi süüdistada, peab olema ikka kindel, et on põhjustust süüdistada.


See ei ole kerge raamat. Lugu on kõhedust tekitavalt otsekoheselt kirja pandud. Kuid see ei ole vaid ahistamise ja tervenemise lugu. Vanessa ei näe ise ennast ohvrina, kuni teised talle selgeks teevad, et ta on ohver. Vanessa on katki, kuid nagu ma juba ütlesin, tundub mulle, et ta oli katki juba enne “Lolita” lugemist. Strane on psühhopaat, ta on ahistaja, selles pole kahtlustki, kuid kui teised õpetajad poleks silma kinni pigistanud ja süüdistuste arutamisel õpetaja poolt olnud, poleks ta peale esimest kahtlustust kaugemale jõudnud. Sellest raskest teemast tuleb rääkida, kuid kedagi ei tohi sundida rääkima, ega kiusata teda pärast seda kui ta on rääkinud.


Hea lugemine, kuid kindlasti mitte lihtne meelelahutuslik lugemine.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar